tervis – Page 8 – Tikri blogi

Kummaline tõbi

07/05/2014 / igapäevaelu, tervis, töö / 3 Comments

Esmaspäeval olin tööl ja polnud häda midagi. Õhtupoolikul hakkas kurk valutama ja hääl läks kähedaks.

Õhtul koju jõudes läks enesetunne üha hullemaks. Kuristasin lugematul arvul kordi soolveega kurku, katsusin lihtsalt magama jääda, rahulikult üldse olla ei saanud, kogu aeg tahtsin neelatada, see aga oli vastik, sest kurk oli ju valus. Öösel ärkasin korduvalt, käisin lima välja sülitamas ja uuesti kurku kuristamas.

Teisipäeva hommikuks oli kurguvalu kadunud. Hääl endiselt kehvake, aga olemas. Väsimus peal, aga tundus, et pole midagi, võib tööle minna küll. Ainult et tööl ei edenenud töö tegemine sugugi. Kogu keha oli väsinud ja mõttes oli ainult voodi.

Niisiis tulingi eile lõunal koju ära. Olin praktiliselt terve päeva voodis. Und polnud, lugesin raamatut. Kui kella nelja paiku sõin, oli olemine pärast seda üsna hea. Õhtul läks aga jälle kehvaks – kurguvalu tuli tagasi, hääle olukord läks ka hullemaks. Jõin Liisi soovitatud salveiteed, läksin umbes kaheksast magama, magasin täna kella üheni. Muidugi ärkamisi selle aja sees oli, aga need olid lühikesed ning magasin kohe edasi.

Täna lõpuks tõustes tundus, et kõik on üsna suurepärane. No hääl oli veel natuke kähe, aga ei kurguvalu, ei väsimust. Vaatasin arvutis kõik asjad üle, pesin hunniku nõusid, sõin… Siis läksin lasteaeda Plika rühma emadepäevapeole. Nende nelja tunniga väsisin nii kapitaalselt ära, et kella viiest koju tagasi jõudes pugesin jälle voodisse. Abikaasa läks lastega oma perele külla, nii et vähemalt on mul siin rahu ja vaikus.

Und pole kõige vähematki, ma lihtsalt suuda enam magada, aga kehas on selline nõrkus, nii et voodist välja tulla ka ei taha, rääkimata millegi asjaliku tegemisest. Nii ongi mu seltsilisteks arvuti ja e-luger, aitavad kenasti aega kulutada. Kurk õnneks ei valuta ja hääl on viimaste päevade parimas seisus, ehkki mitte päris korras. Aeg-ajalt on veidi kuiva köha ka.

Ma ei oska kogu sest asjast mitte midagi arvata. Tavaliselt nohu, köha ja hääle ära minemine sellist nõrkust ei tekita. Tavaliselt kaasneb haiguse ja nõrkusega palavik ja üleüldine s*tt enesetunne. Seekord palavikku pole, s*tt enesetunne tuleb ja läheb, ainult see nõrkus… Mis see siis nüüd on?

Töötan maikuus korraga kahes kohas, kokku 1,3 koormusega. Kaks viimast vaba päeva on võetud vana töökoha arvelt – pean need tegema tasa kas õhtuti/nädalavahetustel kodust, juuni alguses või võtma lihtsalt paar päeva puhkust. Haiguslehte nagunii esimesest päevast ei anta, sellel pole vist mõtet. Ma ei teagi, mida perearstile rääkida – palavikku ju pole, kurk ka enam ei valuta, ainult see imelik köha, kehvake hääl ja suur väsimus.

Homsest algab uus töö, kust ma mitte kuidagi puududa ei saa. Ma olen kõige eest vastutav ja isegi kui poleks, siis ikkagi ei saaks. Alustame alles, kõik vajab õppimist, sättimist ja sisse töötamist. Loodan, et pean need kaks päeva vastu, ilma et enesetunne oluliselt hullemaks läheks ning saan nädalavahetusega piisavalt puhata. Kuu viimased kaks nädalat peaksin töötama paraleelselt kahes kohas kokku kuus päeva nädalas… Nii et mul on tõesti hädasti vaja täitsa terve olla.

Mis muud, kui katsun iga vaba hetke voodis veeta, puhata, häält hoida ja võimalikult palju magada. Ja loodan, et saan terveks 🙂

Tervis numbrites

10/04/2014 / tervis / 4 Comments

Pärnu päeva raames sai tasuta igasugu asju mõõta. Ma siis mõõtsin ka 😛

kehamassiindeks – 19,8 (norm 19-24)
rasvaprotsent – 23,7 (norm 21-32,9)
lihasprotsent – 32,7 (pidavat olema üle keskmise – st hea)
päevane kalorivajadus – 1492 kcal (füüsilise aktiivsuse korral rohkem)
pulss rahuolekus 95 lööki/min (terve südame näitajates on hea kuni 80 – okei siis 😀 )
vererõhk 118/83 mm Hg (hea alla 130/85)
kolesterool 4,65 mmol/l (hea alla 5)
veresuhkur 5,9 mmol/l (hea alla 5,5, aga ma olin just ühe Myntoni söönud, nii et seda arvesse võttes oli ok)

Kopsumahtu mõõtsin kah ja olevat normaalne. Ühesõnaga võib rahule jääda 😀 Rasvaprotsenti olen alati teada tahtnud, aga pole pakutud võimalust seda teha ja ise pole ka otsinud. Perearst ei tahtnud mu kolesterooli mõõta, sest ma olevat selleks liiga noor. Nüüd sain, mis tahtsin 😛

Suurepärane ajastus

21/01/2014 / igapäevaelu, kodumajandus, tervis / 7 Comments

Kui me üle-eelmise nädala reedel Rootsist tagasi jõudsime, jäid kõik haigeks. No õigemini – Abikaasa oli haige juba Rootsis. Ikka tavaline – väike külmetus, kehv enesetunne, nohu, köha. Lastel tuli nohu ja köha Eestisse jõudes. Minul oli lihtsalt väsimus ja iiveldus. Rõõmustasin, et nohust ja köhast puutumata jäin.

Nüüd said need siis minu ka kätte. Reedest alates tatistan ja köhin nagu hull. Liigun igal pool ringi paberihunniku ja sheavõi potsikuga, pärast iga teist nuuskamist määrin jälle nina sisse, et natukenegi leevendust saada.

Eile läksin tööle, sest tundus, et mis seal ikka. Hommikul oligi kõik okei, aga õhtuks oli tunne, et kohe hakkab kurk ka valutama ja üleüldse oli halb. Selg, õigemini külg, õigemini puus… Või no ühesõnaga üks kindel väike koht kehast 😀 Valutab juba mitu päeva. Selline tuim surumine on, mida ei pane tähele, kui olen tegevuses, aga rahulikult arvuti taga istudes või voodis lesides on tunda ja õudselt häirib. Nii et see kõik kokku tekitas eile õhtuks päris kehva enesetunde. Veetsin lihtsalt õhtu voodis ja oleks täna ikka tööle läinud, aga kui ma öösel kolme paiku ärkasin ja veel õudsem olla oli, ütles Abikaasa, et ära ole loll, sa oled ju täitsa haige, ära mine tööle. Eks ma siis kirjutasin hommikul vajalikele inimestele kirjakese ja jäingi koju.

Tark otsus, äärmiselt tark. Veetsin täna pool päeva voodis ja see tegi enesetunde nii palju paremaks, et teise poole päevast jõudsin isegi kodu jälle korda saada.

Selle koristamisega on üks rist ja viletsus. Tunduvalt lihtsam oli korda hoida, kui Abikaasat polnud. Mina olen korralikum ja koristan jooksvalt nii enda kui laste järelt. Abikaasaga kipub ikka nii olema, et mis käest kukub, sinna ka jääb. Eks ma üritan teda ikka “õpetada” ja talle meelde tuletada, et näe, pane mustad nõud kraanikaussi ja no mis iganes asjad kohe pärast kasutamist ära omale kohale ja eks ta ju üritab ka… Aga no tema on ka enamik ajast poolhaige olnud, nii pole seda koristamise jõudu eriti kellelgi.

Isegi enne haigeks jäämist olin ma kogu aeg väsinud. Terve eelmise nädala läksin töölt koju jõudes otse voodisse. Eks ma mingi hetk tulin sealt ikka jälle välja ka, aga üldiselt möödus enamik õhtust horisontaalses asendis. Ja terve kodu oli hirmus sassis, sest kellelgi polnud jõudu seda korda sättida. Pesu pesemine tundus ka hirmus piinarikas tegevus, mida muudkui edasi lükkasin.

Miskil õhtul eelmisel nädalal tabas mind väike energiapuhang, tänu millele sain veidi rohkem sätitud ja köögipõrandagi pestud. Kui ma aga järgmisel päeval töölt koju jõudsin ja kõik jälle sassis oli, lõin käega.

Järgmine energiahoog tabas mind laupäeva õhtul. Abikaasa läks lastega sugulaste juurde sauna, mina sain oma nohu ja köhaga rahulikult voodis lebotada. Kui lebotamisest küllalt sai, tuli koristamise tuju ja nii ma vuhtisingi koristada, kuni terve elamine oli korras. Noh, see tähendab siis, et kõik nähtavad asjad olid ära pandud, kappides ja mõnes riiulis on endiselt kaos ning põrandaid siin majas ka eriti tihti ei pesta – hea, kui pühitudki saab 🙂

Pühapäeval käis Külli perega külas, nii et eelmise õhtu koristamine oli kohe nagu asja eest. Esmaspäeval olid aga lapsed veel kodus ning kui mina töölt koju jõudsin, oli JÄLLE läbu. No ega ju polegi vaja muud, kui teha köögis süüa, koorida mõned puuviljad ja kõik ongi sassis. Lastetoas mõned mängud, paar õhtust lahti riietumist – järgmisel päeval otsitakse sahtlist uued riided ja nii need vanad kuhjuvad.

Lisaks oli Abikaasa eile lastega kelgutamas käinud, mistõttu ta õhtul omadega täiesti läbi oli ja ära magama läks. Kuna olime otsustanud, et lapsed lähevad järgmisel päeval lasteaeda, olin sunnitud hoolimata enda kehvast olemisest masinatäie pesu pesema ja lapsed ära vannitama, nad oli mustad kui põrsad 🙂 Aga kõik ülejäänud läbu jäi minust puutumata, sest ma tõesti rohkem ei jõudnud.

Aga täna sain jälle hakkama ja selle üle on mul äärmiselt hea meel. Mind lihtsalt häirib segadus nii kohutavalt, vastik on olla. Nii et kui olin pool päeva voodis olnud ja Abikaasa läks õhtupoolikul poodi, asju ajama ning lastele lasteaeda järele, siis hakkasin mina usinalt koristama ja sain kogu elamise jälle korda. Õhtul pesin pesu ka.

Kuidagi on viimasel ajal olnud nii, et igapäevaselt koristada ei jõua, vahel võtan ennast kokku, et tekkinud suurem läbu ära likvideerida. Vähemalt on nendel kordadel olnud üks suur pluss – olen alati saanud lisaks “tavalisele” koristamisele korda ka tibakese mingist pikemaajalisest segadusest. Täna näiteks sorteerisin voodipesu otsides ära paar Abikaasa riidekapi riiulit ja voodialuse, kuhu oli kuhjunud pesemist vajavaid asju, millega pole nii kiire. Samuti küürisin lõpuks puhtaks vannitoa peeglikapi ja kraanikausi. Need olid mul juba vähemalt nädala pinnuks silmas, räpane kraanikauss on mu meelest midagi õudset… Aga näed, ei suutnud ennast kuidagi kokku võtta. Täna muidugi tegin kõik kahe minutiga puhtaks ja ei saanud aru, miks ma seda juba ammu ei teinud 🙂

Ma olen seda vist varem ka maininud, et alates Norrast tagasi kolimisest on kõik asjad valedes kohtades. Mul läks pärast siia kolimist päris pikk aeg, enne kui kõik kaosekolded likvideeritud ja asjad oma kohtadele sain, Norras elamine lõi selle kõik totaalselt sassi. Mul oli terve vaba suvi, aga ometi ei viitsinud ma elamist jälle ära organiseerida. Siis tuli remondimöll, siis töö… Ja nii ongi kapiuste taga endiselt kaos. Lisaks katab nüüd teisel pool kõiki asju remondijärgne tolmukiht ja see on nii demotiveeriv kui üldse olla saab.

Tahaks ikka elamise jälle läbinisti korda saada ja nii ma selle nimel töötan, hästi pisikeste sammudega. Tunnen rõõmu iga väikese asja üle, nagu näiteks ka tänaste üle. Oleks ainult energiat, et korraga rohkem ette võtta…

Nojah, igal juhul, praegu on kodu korras ja tuju hea. Isegi nina on hetkel lahti, see küll ilmselt muutub niipea, kui pikali heidan. Ja pea tuikab. Aga ööuni kindlasti aitab ja homme võin jälle rahulikult tööle minna.

Ahjaa, postituse pealkirjast… Nohu pidi ju ikka tulema siis, kui ees seisab lennureis, eks 🙂 Ma polegi kunagi varem nohuga lennanud, sellest vaid õudusjutte kuulnud. Ostsin Kaidi soovitusel Sudafedi tabletid ja loodan, et need aitavad. Katsetasin täna ühega ja tegi nina lahti küll, aga no lendamine ja rõhk, ega ju enne ei tea, kui see on päriselt läbi elatud.

Ülehomme samal ajal oleme juba Londonis, tõenäoliselt istun siis Murakaga sihukeses baaris ja limpsin kokteili.

No ühesõnaga – on, mida oodata. Loodan, et haigus nädalalõppu kuidagi ei riku ning saan meie lühireisi täiega nautida.

Tüdimus ja elevus

27/10/2013 / igapäevaelu, remont, tervis / Leave a Comment

Nädalavahetus ei olnud eriti tore – mu tervis pole just parim ning kannatlikkus selle võrra lühem. Lisaks lapsed köhivad, nii et homme aeda ei lähe ja sealt pole ka mingit leevendust oodata.

Vannitoa remont venib täiega. Alguses tundus, et mis see siis ära ei ole, paar päeva ja korras. Noh, täna oli viies päev ja homme EHK lõpetab ära. Oleks seda teadnud, oleks raudselt lasknud lastetoa enne ära lõpetada, aga mis seal ikka.

Vähemalt on vannitoas nüüd juba tõesti NÄHA, kuidas asi muutub ilusamaks. Kõik värvitav pind on säravvalge, vuugivahed tehtud, uus kapp seinas, uued lambid laes. No kohe palju ilusam ja puhtam tunne on 🙂 Paar kohta vajab veel üle värvimist, nipet-näpet paigaldamist – kapinupud, uus pistik ja lüliti… Suurematest töödest vanni emailimine ning põrandakatte paigaldus, ahjaa – kaks aastat tagasi värvitud uks tuleb ka üle tõmmata, muidu jääb ülejäänuga võrreldes liialt hall. Kui vanni email on nädala kõvastunud, saab vanni juurde riiuli ja dušilifti ära panna, vanni ette tuleb mingi paneel ka veel tekitada… Aga seda veidi hiljem. Homme saab loodetavasti nii palju tehtud, et võib ehitusläbu välja koristada ja kõik puhtaks küürida. Vanni küll enne nädalat kasutada ei saa ja mõned asjad tulevad hiljem, aga vähemalt on siis remondi räpane osa lõppenud.

Siis saab lõpuks lastetoaga jätkata – ma nii väga loodan, et äkki mingi ime läbi ikka jõuab Plika sünnipäevaks valmis. Ma mõtlen nii valmis, et ma jõuan elamise enam-vähem puhtaks küürida ka… Lastetuppa uue kardina õmmelda jms. Ausalt öeldes tundub, et ei jõua – et kui hästi läheb, saab mööbli sisse, aga koristamiseks ja õmblemiseks enam aega ei jää. Kui halvasti läheb, siis… Siis ma ei teagi, mis saab 🙁 Ma ei taha kohe sünnipäeva pidadagi, kui remont veel kestab.

Nii et pöidlad pihku. EHK jõuab. No kui ma juba vannitubagi imetleda saan, teeb see tuju tunduvalt paremaks.

Tervise rindel nii palju, et üks silm läks enam-vähem korda, seejärel teine veidi lägaseks, nii et viskasin selle kuuajase läätse ka ära. Täna olen terve päeva prillidega olnud, homme jälle välja minek, nii et kasutan ühepäevaseid. Köha on meil kõigil, mul ja Poisil on hääl veidi ära, nohutame ka kergelt kõik. Oh, saaks juba terveks, lapsed aeda ja ise ka jonksu. Tüütu on see pooletoobine olemine.

Aga küll saab, kus ta pääseb.

Ajutiselt rajalt maas

24/10/2013 / igapäevaelu, lühinägelikkus, tervis / 1 Comment

Nüüd, kus lapsed käivad aias ja igapäevane äratus on 7.15, olen üldiselt hoolega jälginud, et sündsal kellaajal voodisse saaksin. Üksteist on minu jaoks enamasti liiga vara, aga hiljemalt keskköö paiku olen ikka läinud.

Nojaa, kuni üleeile õhtul hoogu sattusin, nii et voodisse alles enne ühte jõudsin. Eile sai jälle terve päev mööda ehituspoode kapatud. Kui ma siis lõpuks koju jõudsin, olin surmväsinud. Voodisse sain kell üksteist, täna hommikul oli enesetunne s*tt ja ühes silmas põletik. Viisin lapsed aeda, tulin koju tagasi, vaatasin arvutis paar asja üle ja ronisin jälle voodisse. Kell üksteist käis pottsepp, panime koos ahju küdema, läksin voodisse tagasi. Lõpuks jäin isegi mõneks ajaks magama. Veidi enne kolme ärkasin, kuna tunni-pooleteise pärast pidin nagunii lasteaeda minema ja nälg oli ka, panin kohvivee keema ja hakkasin võileibu tegema. Just siis tuli Nele piimaga – ja alles hiljem jõudis kohale, et varem polekski kohvi juua saanud, ma ju musta ei joo 🙂 Ajastus oli perfektne.

Pool päeva voodis olemist mõjus selles mõttes äärmiselt turgutavalt, et õhtul oli laste jaoks eriti palju kannatust. Kui tavaliselt ei viitsiks ma elu sees nendega pärast lasteaeda poodi minna, siis täna me täpselt seda tegimegi. Jalutasin rõõmuga nende tempos, ootasin kannatlikult, kuni nad poes mänguautos istusid ja noid mänguautomaate näppisid, kus sentide eest pehmeid loomi püüda või põrkepalle saab. Lasin neil iseteeninduse puldiga kaupu läbi piiksutada 🙂 Hiljem istusin nendega lihtsalt pool tundi ja sõime mustikaid. Minu jaoks pole see kõik sugugi väga tavaline, sest ma olen pigem kannatamatu. Aga täna tahtsin hästi aeglaselt võtta.

Nojah, õhtu lõpetuseks ajasid nad mu muidugi ikka täiesti närvi, kui raamatulugemise ajal tülitsema hakkasid. Aga mis seal ikka, ükski päev ei saa ju perfektne olla 😀

Kui mul 2010. jõulude ajal silmapõletik oli, tellisin karbi ühepäevaseid läätsi – nendest on 20 ikka alles, kehtivusaega veel ka jagub, kuluvad nüüd ära. Õnneks on kuu lõpp käes, nii et ühe silma läätse ära viskamine ei tekitanud minus erilist kurvastust. Kodus käin prillidega, aga pole kindel, et nendega välja minna julgen, nii ongi ühepäevased omal kohal.

Ei tea, kui kaua läheb, enne kui võin kindel olla, et põletik on täitsa kadunud? Kui silm juba väliselt normaalne on, siis kaua peaks veel ühepäevaseid kasutama? Eelmisest põletikust ei mäleta mitte kui midagi… Täna lihtsalt puhastasin füsioloogilise lahusega, kõige hullem pole, päeva teises pooles ei tekkinud isegi eriti läga juurde, oli lihtsalt punane. Kui nüüd näiteks paari päevaga väliselt korda saab, siis uue kuu alguses võiks ehk jälle kuuajased läätsed kasutusse võtta?

Mm, vaatasin nüüd veel vanu postitusi ja leidsin, et perearst oli soovitanud pärast seda, kui silm normaalne oli, veel paar nädalat ühepäevaseid kanda. No ma ei tea, kas ma nii kaua kannatan 😛 Eks me näe.

Kell on pool kaksteist ja peaks magama minema, aga pool päeva sai ju voodis oldud, nii et und pole üldse… Peab ikka minema, muidu on homme jälle ikaldus.