tervis

Juhhei!

Jõudsin ära oodata, nüüd on see haigus küll kindlalt lahkumas! Lapsed olid täna küll veidi virilamad kui tavaliselt ja lõunauni oli väga pikk, aga muidu olid nad siiski terve päeva üleval, palavikku polnud kellelgi, õhtusöögiks sõid laua ääres taldrikutäie suppi, ehitasid torni, vaatasid multikaid ja üldse… Poiss, kes on praktiliselt kümme päeva järjest maganud, oli täna ometigi jälle SUSLIK! Te ei kujuta üldse ette, kui suur rõõm oli seda suslikut näha.

Ühesõnaga täna enam sellist asja ei olnud, et lihtsalt poole istumise pealt magama jääks:

IMG_4690

IMG_4693

Köha on ka taganemas. Köhivad vahel, aga pole enam neid piinavaid mitte kuidagi lõppeda tahtvaid köhahooge. Tegin neile nüüd õhtul sinepipulbriga jalavanni, määrisin hanerasvaga rinna ja jalad sisse, villased sokid jalga… Ometi võisin seda kõike südamerahuga teha, sest kummalgi polnud palavikku.

Sain nad üle pika aja normaalselt magama panna. Elutoa diivan, kus me oleme Poisiga kõik see aeg maganud ja kus lapsed päeval enamik ajast magasid, on nüüd kokku pandud ja tuba ära koristatud. Täna pesime hambaid, lugesime raamatut ja laulsime – nagu NORMAALSETEL õhtutel. Ja nüüd magavad mõlemad oma voodis.

Nii et meie majas on rõõm.

Üleeile õhtul oli mul hirmus igav. Und polnud, mitte midagi tavapärast teha ei viitsinud. Klõpsisin suurema lootuseta kinnised blogid läbi ja leidsin postituse, milles mainis muuhulgas pusle kokku panemist. Heureka! Kaks kasutatud kraami poest ostetud puslet ootasid siiani kapi otsas oma aega, hakkasin väiksemat neist kokku panema. 1000 tk pusle sai valmis ühe õhtu ja ühe päevaga. Ega pikka pidu pole, tõmbasin karpi tagasi, et teha ruumi 1500 tk puslele – alustasin veel samal, st eile õhtul. No sellega läheb kaks päeva vähemalt, ma arvan 😛 Aga reedel tuleb ema, selleks ajaks võiks ikka köögilaua tühjaks saada või mis.

IMG_4705

IMG_4712

Lõputu virin

Üheksas päev. Mis kuradi haigus see selline on, ah? Kui palavik on, on stabiilselt kõrge – ikka nii 39 ja peale. Mõni päev jääb selle eest täiesti lambist vahele. Muster siiani selline, et üks päev oli, järgmine mitte, siis kaks päeva oli, üks päev mitte, kaks oli, üks mitte, nüüd jälle… Ehk siis üheksast päevast polnud palavikku teisel, viiendal ja kaheksandal. IGA jumala kord lootsin, et ehk NÜÜD jääbki nii. Seni on aga tagasi tulnud.

Arst ütles, et kui nädala alguseks terve pole, tulge uuesti. No issand, kuidas ei viitsi. See laste riidesse toppimine ja linna sõitmine ja elavas järjekorras ootamine… Abikaasal on täna tööpäev kah, nii et homme peaks ta ennast korralikult välja magama. Samas see koht tehakse kell neli lahti, eks saab enne magada ja siis minna… MIKS see palavik ei võiks juba lõplikult kaduda?

Küünlad vist enam ka nii hästi ei aita või ma lihtsalt ei kraadi piisavalt tihti. Palusin Abikaasal teise toimeainega siirupit tuua, mida vajadusel küünaldega paralleelselt anda saaks, aga ta tõi kogemata paratsetamooliga, nii et see tuleb nüüd ümber vahetada, pole veel jõudnud.

Plikal mu meelest palavikku pole (kuna ta pole eriti kuum, siis ma ei viitsi kraadida ka), aga ta on ikkagi terve päeva maganud. Eks organism teab, mida vaja on, magamine on väga hea. Aga mis tal siis viga?

Rõve köha on mõlemal. Abikaasa tõi köharohtu ka – see on lahtisele köhale. Meile TUNDUS, et köha on lahtine, nüüd ma enam ei tea. Ei ole ju võimalik, et lahtine köha muutub tagasi kinniseks? Aga kui anda kinnise köhaga lahtise köha jaoks mõeldud rohtu, pole sellest ju ka mingit tolku… Blah. Mitte et ma ei vihkaks igasuguseid rohtusid üleüldiselt. No Plikale võiks nüüd lõpuks sinepipulbriga jalavanni teha (või sinepiplaastri talla alla panna, nagu soovitati), hanerasvaga määrida kah – ma võtan seda kõike juba ammu ette, aga palavik tuleb alati tagasi enne, kui tegudeni jõuan. Auru ei taha kumbki sisse hingata ja palaviku tõttu pole ma miskit muud tarka välja mõelnud.

No aga mis pagan see siis on? Poisi vereproov oli ju neljapäeval korras. Kopsud olid korras, kõrvad olid korras, kurk oli korras… Aga palavik, raisk, ära ei lähe.

Enda motivatsioon on täielik null. Aeg-ajalt võtan ennast nii palju kokku, et nõud ära pesta ja veidi koristada, muidu passin niisama. Magada öösiti normaalselt ei saa, kügelen Poisi kõrval diivanil, et vajadusel lähedal olla. Unistan segamatust pikast unest oma voodis… Praegu magan seal, kus juhtub ja millal juhtub.

Ja teate, KUI kõrini mul blogis virisemisest on… See on juba täiesti mu põhimõtete vastane. Pole sel aastal muud teinudki, kui virisenud. Aga välja elada on ennast ka kuskil vaja 😛 Nii ma siis ikka vahel virisen.

Oleks, OLEKS, et sellele virinale nüüd lõpp tuleks, eks 😛 Kadugu haigus siit majast kaugele!

Elame

Ei ole meil siin see asi kuigivõrd parem. Eile lastel kusjuures palavikku polnud, aga Poiss oli ikkagi maru viril. Minul jätkuvalt iiveldas ja kannatlikkus oli null. Tuvastasime perearsti ja selle, et tema juurde enne uut nädalat saanud poleks, seega läksime sinna, kus elava järjekorra alusel võeti. Lasime lapsed ja Abikaasa üle vaadata, kellelgi miskit viga polnud. Niisiis ei muud kui puhata ja oodata, kuni terveks saame, kopsupõletik ei tohiks ähvardada.

Täna on mõlemad lapsed jälle palavikus olnud, mina olen enam-vähem okei, iiveldus hakkab ka lõpuks kaduma. No ma muudkui kogu aeg söön, et seda vältida. Ja ei, raseduse nalju pole vaja teha, see on õnneks välistatud.

Tülitsenud oleme hirmsal kombel, närvid on kõigil püsti. Praeguseks on õnneks jälle korras.

Abikaasa magab, lapsed magavad siin elutoas diivanil, Poisile pean ilmselt varsti uue küünla panema… Ei teagi, kuhu nad ööseks magama panna – ei taha siia jätta, aga ümber tõsta nagunii ei saa, ärkaks üles. Ah, vaatame.

Võiks ju juba kõik terveks saada 😛 Aga ma ei viitsi enam suuremat blogis kirjutada kah, ära tüütab.

Nädala pärast jõuab ema oma mehega kohale, selleks ajaks oleme loodetavasti triksis-traksis.

Tasapisi paremaks

Ega ei julge mingeid lõplikke järeldusi teha, aga päev on igatahes rahulikult möödunud, küünlad töötavad imeliselt ja ööuni ju enamasti ikka aitab.

Kusjuures ma polegi päriselt pidanud vist varem eriti küünlaid kasutama – või äkki kunagi VÄGA ammu Plikaga… Isegi ei mäleta. Enamasti on laste palavikud jäänud alla 39 ja järgmiseks päevaks kadunud, nii et ma pole näinud põhjust rohtudega jamada, olen lihtsalt lasknud vett juua ja magada. Mingi siirup meil Pärnus küll oli ja Plika seda vist korra ka sai, kõrvavalu pärast äkki. Kuna ma aga alles kodus avastasin, et see sisaldas vähemalt üht kahjulikku e-ainet (tõenäoliselt roosa värvi tekitamiseks), on arusaadav, kui vähe mul oli motivatsiooni seda edaspidi kasutada.

Nüüd, kus on reaalne võrdlus purustatud tableti ja küünlaga, siis vahe on ikka tõesti meeletu. No ega jah need tabletid ju laste jaoks mõeldud polegi, siirupiga oleks võrdlus vast kohasem olnud, aga suht kõik ütlevad, et küünlad on siirupist efektiivsemad. Nii et ma olen praegu küünla usku küll.

Plika palavik püsib alla 38, nii et tema pole küünalt saanud ja pakun, et homseks on terve. Jäi äkki sellepärast palavikku, et venna muidu kõik tähelepanu endale sai 😀

Täna ööseks julgesin nad küll mähkmetega oma tuppa magama panna. Tegin seda muidugi enda mugavuse pärast – tahan rahulikult elutoas telekast oma sarja vahtida 😛 Olen nagunii üleval, kuni Abikaasa tööle läheb, eks käin aeg-ajalt kontrollimas, ega keegi liiga kuumaks muutunud pole, vajadusel saan mähkme ära võtta, küünla panna jne.

Minu palavikuga on küll ametlikult ühel pool, tänane väsimus oli puhtalt magamata ööst. Magasime päeval koos lastega ja nüüd on olemine täitsa kõbus. Päris hea enesetunde rikub ära kerge iiveldus – ma nimelt küürisin tükk aega meie uue pesumasina pulbrisahtlit. Pakun, et sellepärast nad uue masina ostsidki, et see nii s*tane oli ja sellepärast ka nii odavalt müüsid 😀 Ma ei tea, kas nad arvasid, et see ei käi lahti või… Abikaasa nikerdas ja sai küll. Oh seda õudu, mis jama kõik oli. Iiveldus tuli pesuvahendite lõhnast, eks see suur küürimine ja sissehingamine… Ja tollele perele meeldisid aromaatsed pesuvahendid, ütleme nii 😛 Oli küllaga nii pulbri jälgi kui mingi roosa pesugeeli omi. No ja mõnes kohas oli see saast kuhjunud musta värvi s*tahunnikuteks sõna otseses mõttes (te vabandate mu väljendust, eks, ma ei hakanud pilti parem panema).

Aga nüüd on masin puhas ja ühendatud, ühe korra 90 kraadiga tühipesu ka tehtud. Homsest võib siis hakata PÄRISELT pesema. Avastasin sellesama pesuvahendi sahtli kohalt ka kokkuvõtva kasutusjuhendi, nii et kõik on selge ja väga mugav. Masin tundub mulle väga sümpaatne, aga eks räägime siis edasi, kui ma olen päriselt pesnud ka, eks.

Oh, imeline, ma ei peagi enam pesema pesu kiirprogrammiga kolm masinatäit järjest, et siis poole päeva pärast lõpuks koju jõuda ja terve vannituba nii täis riputada, et asjad ära ei mahu. Ma saan pesta rahulikult värvide kaupa, kasvõi iga päev, tasapisi 😀 Ma olen juba ära unustanud, mida selline vabadus tähendab 😀 Ei, Külli juures oli väga äge käia, aga no pesu pesta on oma kodus ikka mugavam 🙂

Ma nüüd naudin üle nelja päeva oma vaikset õhtut. Kui seda va iiveldust poleks, oleks tõesti suisa täiuslik. Aga see pole õnneks üldse hull, nii et mõnus on ikka.

Scroll to Top