töö

Ennast kiitmast ma ei väsi

/ igapäevaelu, pikad pandavad poisid, rõõm, töö / Leave a Comment

…ma nimelt arvan, et olen täna ilgelt tubli olnud.

Kõigepealt. Ma tõusin oma vabal päeval (pool)vabatahtlikult enne kella kümmet üles.

Siis. Te ju teate mis ilm praegu väljas on – vastik tuul ja lörts. Aga ma käisin väljas. Käisin palju. Käisin noortekabinetis (ja sain pilliretsepti), käisin Oriflame’is (ja sain järgmise perioodi kataloogi), käisin Eagle Visionis (ja sain uued läätsed) ning lõpuks käisin Maximas (ja sain tünga).

Tünga sain seal tegelikult eile – nagu just avastasin, olid nad makaronid, mis ma ostsin, kaks korda läbi löönud. Mitte et 4.50 oleks eriline kaotus, aga just nüüd, kui mul eriti vähe raha on… Urr.

Siis tulin koju ja avastasin, et mul pole võtmeid. ÕNNEKS oli Murakas veel kodus. Oleks ma viis minutit hiljem jõudnud, külmetaks vist praegugi kuskil.

Võtmed, nagu välja tuleb, on ilusa poisi taskus. Ma hakkan juba kahtlustama, et ta unustas need sinna sihilikult 😀 (tegelikult ei kahtlusta, aga see lihtsalt kõlab hästi :P)

Ah, ja siis ma pesin kaks masinatäit pesu ka veel, nii et mul on nüüd palju puhtaid riideid.

Ja ma kavatsen täna isegi tavalisest natuke rohkem kokata (loe: makaronide asemel tatart või riisi keeta, selle sisse viinerit praadida ja kurgisalatit teha).

Muide, mul on see kuu täiesti mõttetu graafik – kaks vaba päeva järjest on ainult kolmel korral ja muidu kuus üksikut auku. Ehk siis: 1, 5, 7, 11-12, 16-17, 19-20, 24, 26 ja 30.

Ja 5. on Tartus koolitus, terve päev läheb selle nahka. Ja 20. lähen Pärnusse. Ehk siis polegi eriti aega puhata ja mängida 🙁

PS. Ma andsin endale pühaliku lubaduse, et ma ei tarbi palgapäevani tilkagi (enda raha eest ostetud) alkoholi.

PPS. Murakas ei tea ka liblikatest midagi (Maris ütles juba öösel, et temal sellega pistmist pole). No tõesti! KUST need tulid?

EDIT: Maris avastas, et liblikad pärinevad tema juuksekummi küljest. Müsteerium on lahendatud 😉

Inventuur

/ igapäevaelu, töö, virin/urin / Leave a Comment

Pöial on kaheteisttunnisest skänneri nupu pressimisest valus, kael kange, selg valutab, juhe on täiesti koos ja ma kardan, et näen öösel õudusunenägusid CD-dest, mida lugema pidin.

See skännerisüsteem on tegelikult parem küll, kiirem ja asjalikum. Nüüd on palju rohkem selline tunne, et KÕIK sai üle loetud ja õigesti ka. Aga inventuur on ikkagi pornograafia kuubis, eriti kui on nii vähe töötajaid nagu meil, üks neist on haiguslehel ja teine otsustab lihtsalt alles poolest päevast välja ilmuda.

Väljas on nii külm, et ma pidin selga panema oma musta talvemantli, mis ei sobi absoluutselt mu stiiliga ja ma tunnen ennast selles täiesti koledana. Müts on kadunud. uue mantli jaoks pole raha, isegi uue mütsi jaoks ei ole. Pealegi pole ma kindel, mis müts nii lühikese soenguga üldse sobiks.

Ja kuna mul tekkis taaskord isu selle müstilise Kalevi šokolaadi järele küpsise ja ploomiga, mida juba pikemat aega igal pool reklaamitakse, aga mina siiani kuskilt leidnud pole, ning Elo väitis, et ta olevat seda actually Kaubamaja toidumaailmast ostnud, sõitsin spetsiaalselt selle jaoks kesklinna. Võite kolm korda arvata, KAS ma sain oma šokolaadi. Küsisin igaks juhuks isegi ühe tädikese käest, kes aitas mul lugeda silte, mis ma ise juba kolm korda põhjalikult üle vaadanud olin, ning ei paistnud asjast üleüldse rohkem teadvat. Läksin läbi ka Linnu tee Rimist idiootses lootuses, et ehk sinna on tulnud, aga kus sa sellega. Läksin oma meeleheites isegi nii kaugele, et lasin Murakal ja Kantersil Prismast läbi minna ja ka SEAL polnud.

Ühesõnaga raiskasin asjatult enda ja teiste aega ning külmetasin väljas, selle asemel, et töölt otse sooja koju sõita. Olin liiga tige, et selle asemel mingit muud šokolaadi osta, nii et täielik tühikäik. Muide, pange tähele, lõpuks avastan ma selle õnnetu šokolaadi oma närusest kodupoest T-marketist, kust mul seni pole kordagi meeles olnud vaadata, sest mul on konseptsioon, et sellises peamiselt Läti-Leedu kaupa müüvas odavpoes pole nagunii midagi normaalset (ehk ma peaks oma kontseptsioonid ümber mõtlema, seal oli ju Ti amo!).

Nutt ja hala.

Sellistel kordadel tahaks nii kangesti, et oleks keegi, kelle juurde koju tulla – keegi, kes mind ootaks, teeks kuuma kakaod, masseeriks õlgu, kuulaks mu kurtmist, hoiaks kaisus ja teeks pai.

Oeh.

Kaos ja häving

/ töö, virin/urin / Leave a Comment

Mul on probleem. Ma ei oska enam kirjutada. Kas te panite tähele, et ma ei teinud eile mitte ühtegi sissekannet (öised ei lähe arvesse, sest kuupäevast hoolimata olid need minu jaoks üleeilse päeva lõpp)?

Tegelikult oli eile hea päev. Mul oli töö tegemise tuju ja likvideerisin ära suurema hulga igasuguseid lahtisi otsi, mida oleks tulnud teha juba mitu kuud/nädalat/päeva tagasi.

Kõige selle tulemusena olin õhtuks nagu laip. Mis ei takistanud mul Muraka ja Kantersiga öösel kella kolmeni joomast ja elu üle arutamast. Eraelu ja tööelu.

Põhiliselt nutt ja hala.

Ma ei oskagi rohkem midagi öelda…

Ahjaa, kaos ja häving on sellepärast, et Murakas läheb töölt minema (küsimus oli nagunii vaid ajas, ma ju teadsin, et see varem või hiljem juhtub, aga ikkagi).

Oleks tahtnud nii kangesti öelda:

…ja pärast seda tuleb kaos ja häving, pange mu sõnu tähele…

Aga ma ei jõudnud selgusele, kas mina ikka olen õige inimene seda ütlema. Põgenesin ma ju uppuvalt laevalt enne, kui see põhja läks (loe: läksin teise poodi tööle enne, kui minu vahetuse viimane asjast tõepoolest midagi jagav inimene ära läks). Murakas hoidis seda laeva veel hädaga pinnal.

Kurb on, kurb. Me käime alla. Ma ainult ei saa aru, miks see mulle korda läheb.

Peaksin vist egoistlikum olema…

PS. Ma sain täna hommikul kell kümme ühe ääretult ebameeldiva telefonikõne, mida oleks andnud vältida, kui mõni tüüp oleks varem ühe kõne teinud. Nojah, mis ikka. Ma ju ometigi ei arvanud tegelikult, et ta tõesti võiks sellist asja meeles pidada…

Lepa lugu

/ lepp, rõõm, suhted, töö / Leave a Comment

Nagu mulle on kurdetud, ei saa mõned teist ikka veel päris hästi aru, kes on see saladuslik Lepp, kellest ma kogu aeg räägin.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama kuskilt juunikuust, kui ta meile tööle tuli – minu jaoks oli ta tükk aega vaid näota nimi poodidevahelises MSNis. Mingil hetkel pressisin temalt süüdimatult välja lubaduse, et ta peab mulle kommi tooma (Selgituseks: me tellime teistest poodidest pidevalt mingeid kaupu ja see oli hetk, kus ma lubasin talle midagi saata ning küsisin, kas ma saan nüüd kommi. Tema strateegiline viga oli mulle seda lubada 😀 Faktide mõttes: ta pole kommi siiani toonud, SELLE eest vähemalt mitte).

21. juunil lõpetasid nende kolmest uuest töötajast kaks ühel päeval keskkooli ja oli vaja, et keegi asendaks. Mina olin ainus, kel oli võimalik minna. Nii me üksteist esimest korda nägime.

Seda ma olen varemgi maininud, et mul olid nende poe suhtes eelarvamused, aga see päev oli väga chill. Meil oli mõlemal juhtumisi hea tuju ja juttu jätkus.

No ja siis ta mulle meeldima hakkaski 😛

Seega ajasin talle edaspidigi poodidevahelises MSNis süüdimatult kahemõttelist juttu – mida edasi, seda rohkem.

Mingil hetkel võtsin kindlaks nõuks ta suvepäevadel ära lohistada, kui ta sel muidugi juhtuda laseb.

Lasi. Ehkki me siiani vaidleme, kes kelle ära lohistas 😛

Sellest, kuidas ma pikemaks nende poodi tööle sattusin ja päriseks jääda otsustasin, kirjutasin samuti ülalmainitud postituses.

Aga ausalt, mul polnud algselt mitte mingeid taolisi kavatsusi. See pidi olema flirt… Lihtne seks. Ma ju pidin uuel aastal välismaale tööle minema. Ma ei otsinud mingeid tundeid ega suhet, tahtsin olla vaba ja lihtsalt vahetevahel ringi seksida.

Paraku on ikka nii, et kõik kipub kavatsustele vastupidiselt minema.

Enne, kui ma arugi sain, olin mässitud veel suuremasse suhete sasipuntrasse, kui ma ette kujutadagi oleks osanud. Seebiooper, mille sisuks muuhulgas seitsmendat kuud rase eks (kes mulle üksvahe meetripikkusi kirju kirjutas, õnneks on nüüd pikemat aega vaikus, loodetavasti jäädavalt), täiesti ootamatult ja kiiresti tekkinud väga tugevad tunded, meeletult palju uusi kogemusi, kohti, inimesi…

Ja olukord ei ilmuta mingeid paranemise märke, pigem vastupidi!

Niimoodi siis.

Aga seda võin ma küll siiralt tunnistada, et ma ei mäleta, millal viimati nii õnnelik olin 🙂 Väga ammu…

PS. Välismaale ma ilmselgelt ei lähe 😉

Hilinenud update: vahetasin poodi

/ lepp, töö / 1 Comment

Enamik teist juba teab seda, aga nii igaks juhuks mainin ära, et juuli keskpaigast alates ei ole ma põhikohaga enam mitte Ülemistes, vaid meie teises Tallinna poes.

Kuidas nii läks? Esimese aasta jooksul mõtlesin kogu aeg, et ei tahaks siin never olla, sureksin igavusse… Noh, juhtus nii, et juuni lõpupoole käisin ühe päeva asendamas ja see oli väga chill – niisiis ütlesin ülemusele, et võin edaspidigi siin lisapäevi teha, mulle täitsa meeldib.

Kaks päeva hiljem teatati, et oleks vaja kedagi ajutiselt KOHE siia tööle suunata.

Ma ei arvanud, et see nii kiiresti juhtub. Kartsin natuke Ülemistest lahkuda ja kõik armsaks saanud töökaaslased maha jätta – väga järsku tuli see asi. Aga mulle kinnitati, et see on ajutine, umbes pool kuud. Kuna teatud põhjustel polnud mul poe vahetamise (loe: Lepaga koos töötamise ;)) vastu tegelikult midagi, siis olin nõus.

Umbes nädalaga hakkas mulle siin nii meeldima, et tahtsingi jääda. Üht töötajat oli nagunii juurde vaja, mina sobisin suurepäraselt – poisid on süüdimatud sipsikud, kellele meeldib kallist tehnikat pähe määrida, aga mitte (vastupidiselt minule) korda pidada, süsteeme luua ja paberimajandusega tegeleda. Ühesõnaga ütlesin ülemusele, et siinne pood vajab naise kätt ja ta oli minuga  nõus.

Ja siin ongi tõesti palju inimlikum ja chillim. Siin ei käi mul-on-nii-igav-lähen-hängin-kaubanduskeskuses-kõik-poed-läbi-ja-küsin-lolle-küsimusi tüüpe, siin ei käi pooltki nii palju venelasi, siin käib üldse poole vähem inimesi. Sebimist samas ikka jätkub, igavusse suremisest pole juttugi.

Lahtiolekuajad on ka tunduvalt etemad – õhtul tund varem ja laupäeval suisa kuuest sulgemine ning pühapäevane kinni olemine annab elukvaliteedile nii palju juurde, et ma ei pane üldse pahaks neid ühte-kahte lisapäeva, mis tänu veidi lühematele tööpäevadele  iga kuu juurde tulevad.

Ülemistes hakkasin läbi põlema ja poleks seal vist enam kaua vastu pidanud. Siin olen peaaegu et uuesti sündinud, ära minemise mõtted on suuresti tagaplaanile jäänud. Ei teagi, kas see on hea või halb…

Ainus miinus on see, et kuna meid on siin kokku vaid  kolm, pole Lepaga ühiseid vabu päevi rohkem kui pühapäevad. Aga neid saab vajadusel alati juurde tekitada ehk mina asendan aeg-ajalt ülemistes Murakat ja tema siin mind.

Nii et lõppkokkuvõttes võite mind ikkagi vahel ka Ülemistes näha. Peamiselt siiski siin. Vot nii 😀

Scroll to Top