Author name: Tikker

London!

/ london/UK, muusika, rõõm / 6 Comments

(pilt siit)

Nüüd otsustasin ära. Lõplikult.

Ma lähen Londonisse. Aprilli alguses. Kolin Iirise ja Kayga kokku, hakkan baaridaamiks ja lähen mingisugusesse tantsutrenni.

Ei olnudki nii raske otsustada, ah? Päris kiiresti läks.

Nüüd on vaja:

1) Leida inimesed, kes tahaks aprillist alates siia elama tulla (heas korras 2-toaline Mustamäel, 3,5k+maksud; ühtlasi pärandan ka kohustusliku püsiühenduse 350.- kuus aasta lõpuni. Anyone interested?)
2) Leida raha, mille eest osta lennukipilet ja millest seni elada, kuni töö leian (viimane palk läheb 100% läpaka kinni maksmiseks, 3000.- korteri tagatisraha saan tagasi, aga sellest läheb juba pool märtsi kommunaalidele… 1500-st kroonist ilmselgelt ei piisa, pean laenama. Kasvõi krediitkaart, küll saab)

Ja ongi kõik! Muu on vaid lihtne asjaajamine ja organiseerimine, millega une pealt hakkama saan.

Ma lähen, ma luban teile! Ma luban siiralt ja pühalikult, et aprilli alguseks olen ma Eestist läinud.

Ja mul on pärast kõige selle ära otsustamist ääretult kerge ja õige tunne.

Kuulan: Drew Sidora – Till the Dawn
Olen: õnnelik ja hüperenergiline

PS. Ahjaa, valentinipäev ja nii. Sõbrad, ma tõesti armastan teid kõiki, aga pean siiski mainima, et mul on SÜGAVALT POHHUI. Ehk siis – ma ei saada vastu ühtki sõnumit ega e-kaarti, isegi kui keegi peaks vaevuma neid mulle saatma. Lilli ja šokolaadi tuua muidugi võite (jällegi: vastu ei saa :D), neid võite samas tuua ka ülejäänud 364 päeva aastas.

Update

/ london/UK, töö, virin/urin / Leave a Comment

Palavik, kurgu- ja seljavalu olid hommikuks läinud. Pärast aspiriini sain lahti ka peavalust. Nüüd tilgub ainult nina, aga eilse seisundi kõrval on see köömes. Loodame parimat ehk et tervis jääb normaalseks. Mul tõesti pole aega haige olla.

Juuksed on endiselt koledad. Ma avastasin, et on ikka päris raske elada, kui iga kord ennast peeglist vaadates karjuma tahad hakata… Ajaks tõesti siili? Ma pole kindel, kas see ilusam oleks. Kurat, tõesti.

Tuju on endiselt alla nulli. Täna oli tööl pidevalt eriline kepp, peaaegu kõik asjad, mida oli teha vaja ja mille kohta ma olin enda arust piisavalt selged juhtnöörid jätnud, olid tegemata. Ahastus tuleb, tõesti. Räägi nagu seinaga. Milleks üldse rääkida, kui mu jutt läheb neil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma ei jõua enam kasvatajat mängida. Tahan ära.

Et siis. Endiselt pole siin elus mitte midagi rõõmustavat. Ma ei mäleta, millal ma päriselt kaks pikka päeva järjest nii pahas tujus olen olnud. Tõe huvides peab mainima, et nende kahe päeva jooksul on selliseid helgemaid hetki olnud, aga siiski vähe, lühikesed ja mitte eriti mõjuvad. Valdav tunne on masendus.

Aga üldiselt ma arvan, et see on märk. Märk sellest, et mul on aeg minna. Homme hakkan uurima, kas keegi tahaks siia korterisse kolida. Kui uued elanikud olen leidnud, siis otsin kellegi, kes mulle raha laenaks. Ja siis lähen ka.

(Olgu, kõigepealt peaks pikemalt Iirisega rääkima – sellest, kas Kay on nõus nii kuu-poolteist viivitama uue korteriga. aga ehk ikka on)

Vot nii. Kui elu on p*rses, tuleb selle eest põgeneda. London tundub päris hea koht olevat.

No better

/ virin/urin / 7 Comments

37.9

Pea valutab, selg valutab, kurk hetkel enam mitte (kauaks? Küsin ma pessimistlikult)

Soeng on endiselt kole.

Tuju on endiselt alla nulli.

(Ühtlasin pean vajalikuks ära mainida, et seekord pole mu tujul, mis on tõepoolest üllatavalt ja põhjalikult s*tt, vähimatki pistmist mõne sellise, sellise või sellise vahejuhtumiga. Hoopis teised põhjused seekord. Aga põhjapanevad siiski)

Ma tahaks selle kõik välja karjuda, detailselt. Paraku ma ei saa. Kuulukse nimelt, et mingid inimesed actually loevad mu blogi. Seega vaid mõistujutt.

Tegelikult ka

/ maailmavalu / 2 Comments

Ma olen üle pika aja saavutanud sellise staadiumi, et absoluutselt mitte miski ei tee mu tuju heaks. No tõesti. Kõik on nii kuradi p*rses. Õigemini. Noh. Otseselt p*rses pole ju midagi. Midagi lihtsalt polegi.

Jah, ma tean küll, et mul on palju toredaid sõpru ja nii edasi.

Isegi ilus ilm, hea muusika ja mõte Londonile ei tee tuju paremaks… See on tavaliselt alati aidanud.

Ilmast on pohhui, muusika tekitab veel depressiivsema meeleolu ja London tundub miski unistus kauges tulevikus. Isegi ei viitsi enam midagi pushida, et see lähemale tuleks.

No täiega noh. Ikaldus.

Ma tahaks ennast väga-väga purju juua, aga kurat… Mis mõtet sellelgi oleks? Tahaks lihtsalt olla. Mitte mõelda. Selle asemel pean minema välja, olema viisakas, minema Pärnusse, tulema varahommikul sealt tagasi, et minna tööle… Milleks see kõik?

Päriselt käega lüüa ka ei saa. Et jätaks Pärnusse minemata või midagi.

Ah, p*rsse. Ma parem ei kirjuta rohkem. Mingit pointi siit nagunii ei tule.

Scroll to Top