igapäevaelu – Page 63

Suvepuhkus

15/06/2014 / igapäevaelu, plika, poiss, rõõm, seltsielu, teise ringi mood / Leave a Comment

Reedel magasin kella poole kaheteistkümneni. Siis mõnulesin hommikusöögilauas, Maris tõi mulle Luxist remulaadi kastet 😛

Ilm oli äärmiselt muutlik – ühte tundi mahtus nii päikesepaiste kui vihmaladin. Mul oli plaanis väike teise ringi poodide tiir teha, mingi hetk mõtlesin, et üldse ei viitsigi minna, siis mõtlesin, et võiks ju ikka, aga sellise vihmaga vist pigem bussi, mitte rattaga… Vaatasin bussiaja välja, hakkasin minema, tol hetkel paistis aga päike jälle nii mõnusasti, et tõstsin ikkagi ratta välja ja läksin sellega. Üsna hästi läks – Ülejõele sain kuivalt, sealt Uuskasutuskeskusesse sõitsin vihmaladinas, sealt lasteaeda ja lasteaiast edasi koju paistis aga jälle päike.

Saak jäi tagasihoidlikuks, kõigest neli asja. Humanast must seelik (€5.39), Sõbralt Sõbrale poest heleroheline pluusike (€1), Uuskasutuskeskusest lilla seelik ja must valgetäpiline hiina stiilis pluus, mõlemad €2.50. Pildid on nagu tavaliselt pigem kehvapoolsed. No see roheline pluus on enam-vähem ok, aga must seelik paistab jube kortsus, lillal on värv kehv ja täpilisest pluusist pole üldse eriti midagi aru saada.

Lastel oli viimane lasteaiapäev, nüüd on kuu aega suvepuhkust. Abikaasal on kaks nädalat puhkust, juulis läheb ta tööle tagasi, siis saab minu ema kaks nädalat lapsi hoida. Mina olen ainus, kes sel suvel puhkust ei saa, aga ma olen viis aastat kodune olnud ja töötan neli päeva nädalas, kusjuures töö on nii suurepärane, et päevad mööduvad lennates ja rõõmuga… Nii et ma ei tunne puhkusest üldse puudust ka 🙂 Reedest pühapäevani on ju igal nädalal ikkagi vaba.

Plika joonistas lasteaias pildi “Mida ma puhkuse ajal teen” – nagu näha, siis mängivad Poisiga palli. Pilt läks kahjuks koju toomisel kotis veidi kortsu, aga noh, pole hullu.

Reede õhtul käis Maris külas veini joomas. Terve laupäeva oli mul pohmakas, nii et midagi eriti asjalikku ma eile korda ei saatnud 😀 Õhtupoole käisin lastega rannapargis, saime Marisega kokku ja hullasime tema koeraga. Lastel ja koeral oli lõbus, meil hirmus külm. Igal juhul väsitas see kõiki suurepäraselt – Poiss jäi kodus kell kaheksa magama, mina kell üheksa. Magasin 12h, ärkasin täna hommikul kell üheksa. Lapsed alles peale kümmet. Mõnus!

Tänane päev möödus grilli ja chilli tähe all, tähistasime väikestviisi tagantjärele Karini sünnipäeva. Pilti tehtud sai tunduvalt rohkem, aga enamikku me alles ootame 🙂

Elust ja olust

01/06/2014 / igapäevaelu / 10 Comments

Ei viitsi viimasel ajal enam üldse arvutis olla. Tööajal olen nagunii piisavalt tihti – eraelulisteks asjadeks siis küll eriti aega ei jagu, aga õhtul pikalt ekraani vahtida sellegipoolest ei taha. Blogisid ja FB-d kiikan reeglina hommiku- ja lõunasöögi kõrvale, nädalavahetusel perega kodus olles sedagi mitte. Täna näiteks tegin arvuti alles õhtul kell üksteist lahti 🙂 Okei, päeval nii kauaks, et ostud kirja panna ja meilid üle vaadata, aga see oli ka kõik.

Mängude FB-s ära varjamine on ka väga tervendavalt mõjunud, mul lihtsalt ei tule enam meelde neid mängida 😀 Varem mängisin tahvliga, aga selle andsin vanast töökohast lahkudes tagasi. Sarjadel on kõigil hooajad läbi, nii et nendega on ka suveks mureta – Bonesi on veel neli osa vaadata, aga noh, kiiret pole ju kuskile.

Ühesõnaga elu on muutunud täiesti märkamatult tunduvalt arvutivabamaks ja ma ei tunne arvutist üldse puudust. Nüüd on ainus soov, et Abikaasaga samamoodi läheks, aga tema puhul pole seni kahjuks muutust märgata. Ja sellest saab alguse nii palju mõttetuid tülisid – pidevalt on mul tunne, et pean arvutiga tähelepanu pärast võistlema ning veel hullem – et jään tihti alla. No kellele meeldiks, kui kaaslane vaba päeva hommikul pärast ärkamist esimese asjana arvutikaane avab? Mulle igatahes mitte. Rääkinud me sellest oleme, korduvalt. Aga muutused on visad tulema…

Noh, mina nüüd selle eest loen jälle 🙂 Aga siiski, ma üritan sellega mitte üle pingutada.

Mul oli üle hiiglama pika aja kolm vaba päeva järjest. Naljakas – kui vabad olid vaid pühapäevad, siis ma tõesti suutsin selle ühe päevaga kõik vajaliku enam-vähem ära teha. Nüüd möödusid kaks esimest päeva kuidagi märkamatult ja alles tänane oli jälle tõeliselt asjalik päev. Mitte et ma oleks eile ja üleeile päris niisama passinud – reedel magasin välja, küpsetasin siis koogi ja viisin selle vanadele töökaaslastele. Kui ma sealt ükskord tagasi jõudsin, sain natuke arvutist tööasju vaadata ja siis oligi aeg lastele järele minna. Eile käisid lapsed sõpradega Port Arturi Lottemaa peol, mul oli niikaua aega Humanas ringi vaadata. Koju jõudsime peale kolme, siis pesin veel kiirelt ühe masinatäie pesu ja JÄLLE oli päev õhtus, ilma et oleks muud asjalikku teha jõudnud. Alles täna, kui kuskile minema ei pidanud, jõudsin pesta kolm masinatäit pesu, aias rohida ja kodu ka koristada. Kõike oleks küll tunduvalt rohkem teha vaja, aga noh – vähemalt olin terve päeva rakkes ja seis on parem kui enne 🙂

Kahjuks jõudsin tänase päeva jooksul ka Abikaasaga mitu korda korralikult raksu minna. Ega ma suhteprobleeme enam väga blogis avalikult lahata ei oska ja olen selleks nagunii kaugelt liiga väsinud, aga noh, nii üldises plaanis – ärge arvake, et mu elu kogu aeg roosiline on. Ma küll armastan Abikaasat, ta on suurepärane isa ja hoolitsev mees, aga on mitmeid probleeme, mis lihtsalt ei saa kuidagi lahendatud. Teatud käitumismustrid, mis iga natukese aja tagant korduvad. Ja kuidas me ka ei üritaks rääkida, kuidas me ka ei lubaks ennast parandada, ikka läheb lõpuks samas vaimus… Ja see on nii kurnav. On teatud asjad, mida ma tema puhul aktsepteerida ei suuda ning kui need jälle esile kerkivad, siis on tulemuseks tihti see, et ma lihtsalt lähen totaalselt endast välja. No ja kellele meeldiks hüsteeriline naine… Või vinguv naine. Aga ometigi ma ei suuda ennast tagasi hoida, sest mul on noil puhkudel lihtsalt nii lootusetu tunne.

Üldiselt on nii, et mida vähem aega meil on, seda vähem me ka tülitseme. Mis on muidugi täiesti loogiline. Samas pole see ju lahendus… Lahendus oleks asjad ikkagi kuidagi selgeks rääkida ja noid käitumismustreid muuta. Aga ei paista see kuidagi õnnestuvat, nii et ma olen päris nõutu.

Ühesõnaga… Selline see elu on. On ja ei ole ka. Lapsed on armsad, uus töö on vaimustav, suvi ja kodus-aias toimetamine on mõnusad – kui me Abikaasaga parajasti ei tülitse, on elu imeline. Aga neid tülisid jagub peaaegu igasse päeva, nii et tõrvatilku meepotis on ka küllaldaselt. Kurb lihtsalt, kui kaks inimest armastavad üksteist, aga ei suuda samas koos elades oma harjumusi nii palju muuta, et ilma pidevate tülideta hakkama ei saaks. Elupõlise optimistina loodan siiski, et kuidagi saab kõik korda.

Kuidas ma eluga rahul olen

22/05/2014 / aed, igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss, rõõm, töö / 5 Comments

Pühapäev oli äärmiselt viljakas päev. Palju sai tehtud ja rahulolu on seda suurem, et see oli mu ainus vaba päev ning ma ei tundnud vajadust seda maha molutada. Peale ohtra pesu pesemise koristasin ja puhastasin ära kõik köögikapid ning tööpinna, sealhulgas küürisin nõuderesti ning vabastasin veekeetja katlakivist. Vannitoakapi ja kraanikausi sain ka lõpuks korda.

Abikaasa möllas terve päeva aias, lapsed ka. Minagi käisin tubaste tööde vahepeal aias abiks – Abikaasa sai mu onult trimmerit laenates kaasa ka Fiskarsi umbrohunapsiku, millega ma suure vaimustusega võililli välja juurisin.

Esmaspäeva ja kolmapäeva olin vanas töökohas, teisipäeva ja tänase uues. Mulle tõsiselt meeldis vanas kohas omas tempos arvuti taga nokitsemine, aga kuna praegu käsil olev projekt ajab mind halliks, sest sobivat materjali on väga raske leida, ei malda ma enam üldse arvuti taga istuda. Eks ma ikka teen, kuidas oskan, aga uue töö pidev ringi sebimine sobib mulle hetkel tunduvalt rohkem. Seal päevad lihtsalt lendavad mööda ja alati jääb kuhjaga ülesandeid ka järgmisesse. See on ikka täitsa uskumatu, kuidas mul õnnestus vähem kui aasta jooksul leida kaks nii head töökohta 🙂 Lubasin endale, et teen kolmekümneselt tööd, mida armastan – ja see saigi tõeks.

Uue töö üks eeliseid on see, et ma pole kellaaegadega piiritletud. On kindel arv tunde, mis tuleb kuus töötada ning umbkaudsed päevad ning kellaajad on paigas. Küll aga ei pea ma minuti pealt kohale jõudma, võin alustada veidi varem või hiljem – olenevalt näiteks sellest, kui palju mul hommikul kodus tegemist on. Võin vajadusel nädalapäevi valida ja vahetada, peaasi, et nõutud päevad kokku tuleks. Võin olla vajadusel ühel päeval kauem, teisel päeval vähem – ja mitte kellelegi ei pea aru andma. Sest mina vastutan 🙂 Täna oli see päev, mil ma olin tööl tavapärasest kauem, sest oli vaja üks asi ära teha. Aeg lendas ja homme võin näiteks tund varem koju minna.

Ja ehkki jõudsin koju alles kell seitse, ei olnud ma nii väsinud, nagu tavaliselt. Ilm oli imeline, seega sõin kiirelt ja läksin hoopis aeda rohima. Mitte et ma nüüd eriti palju oleks ära teinud, aga kaevasin veel üksjagu võililli välja (seekord küll tavapärasel viisil, kühvli abiga) ja rohisin hekialuse puhtaks, kogu see must mullane osa oli enne paksult naate ja muud kraami täis:

Lapsed mängisid täna õues kella kolmveerand kümneni – ma oleks nad muidu varem tuppa kupatanud, aga nad tahtsid õhtujutu lugemise asemel õues mängida ja mis mul sai selle vastu olla.

Sellised päevad mulle meeldivad. Imeline ilm. Kõigepealt töö ja siis aiatöö. Aga nüüd panen arvuti kinni ja loen oma raamatut, kuni uni maha murrab 🙂

Järjekordne kiire periood

18/05/2014 / igapäevaelu / Leave a Comment

Üle nädala on möödas ja blogis vaikus 🙂 Üle poole maist on läbi ja blogis on neli postitust. Nii see kipub olema, kui elu on liiga kiire. Noh, jaanuar saab selle postitusega edestatud, see on juba mai viies 😛

Muidugi pean teid kurvastama sellega, et mul pole aega pikemalt kirjutada. Ei kujuta isegi ette, millal seda aega tekib. Eelmise nädala teine pool ja terve see nädal on olnud meeldivalt kiired ning möödunud uues töökohas. Täna on mul lõpuks ometi üks vaba päev, järgmised kaks nädalat mööduvad paralleelselt kahte tööd tehes ning vaid pühapäevad on vabad.

Tegelikult leiaks ju aega kirjutamiseks küll, õhtud on endiselt vabad ja enne keskööd ma reeglina magama ei saa. Isegi lugenud pole paar viimast nädalat, seda tegin enne rohkelt. Aga no ei ole olnud seda viitsimist millegi asjaliku jaoks – õhtud on möödunud peamiselt mängude ja sarjade seltsis. Muidugi võib loota, et ülejäänud kuu on asi parem, sest kõige pikemad päevad on möödas ja kõik ülejäänud tööpäevad peaksid teoreetiliselt lõppema 17-18 ajal. Aga noh… Eks me näe 🙂

Igal juhul on kõik hullult äge. No välja arvatud see, et aega on vähe ja kodus pole aega nii palju korda luua, kui vaja oleks. Uus töö on super ja järgmine kuu saab olema esimene sel aastal, mil meie sissetulekuid ületavad väljaminekuid. Kui nüüd veel teine osa plaanist võimalikult kiiresti realiseeruks, saaks ometigi aasta alguses tekkinud võlad tagasi maksta.

Aga ma nüüd lähen otsin hommikusööki ja katsun siis vahelduseks kodumajanduse lainel asjalik olla. Eile hommikul panin enne tööle minemist masinatäie pesu pesema ja vaene Abikaasa pidi selle kuivama panema, ehkki see pole teps mitte tema kohustus. Rääkimata sellest, et lasteaeda ei jõudnud ma sel nädalal kordagi… Täna on mõnusalt tuuline ja soe ilm, pesu kuivatamiseks ideaalne. Üks masinatäis peseb ja teine läheb kohe pärast seda. Ja koristada tuleks ka kõvasti. Ja aias toimetada – Abikaasa on seal sel nädalal mitu õhtut üksi rassinud, sest mina olen jõudnud töölt koju alles 19-20 paiku ning olnud siis liiga väsinud, et mõelda millegi asjaliku tegemisele.

Ajaga loksub kõik paika ja jääb jälle aega kõige jaoks, olen selles kindel. On vaja lihtsalt uue elukorraldusega harjuda 🙂

Kummaline tõbi

07/05/2014 / igapäevaelu, tervis, töö / 3 Comments

Esmaspäeval olin tööl ja polnud häda midagi. Õhtupoolikul hakkas kurk valutama ja hääl läks kähedaks.

Õhtul koju jõudes läks enesetunne üha hullemaks. Kuristasin lugematul arvul kordi soolveega kurku, katsusin lihtsalt magama jääda, rahulikult üldse olla ei saanud, kogu aeg tahtsin neelatada, see aga oli vastik, sest kurk oli ju valus. Öösel ärkasin korduvalt, käisin lima välja sülitamas ja uuesti kurku kuristamas.

Teisipäeva hommikuks oli kurguvalu kadunud. Hääl endiselt kehvake, aga olemas. Väsimus peal, aga tundus, et pole midagi, võib tööle minna küll. Ainult et tööl ei edenenud töö tegemine sugugi. Kogu keha oli väsinud ja mõttes oli ainult voodi.

Niisiis tulingi eile lõunal koju ära. Olin praktiliselt terve päeva voodis. Und polnud, lugesin raamatut. Kui kella nelja paiku sõin, oli olemine pärast seda üsna hea. Õhtul läks aga jälle kehvaks – kurguvalu tuli tagasi, hääle olukord läks ka hullemaks. Jõin Liisi soovitatud salveiteed, läksin umbes kaheksast magama, magasin täna kella üheni. Muidugi ärkamisi selle aja sees oli, aga need olid lühikesed ning magasin kohe edasi.

Täna lõpuks tõustes tundus, et kõik on üsna suurepärane. No hääl oli veel natuke kähe, aga ei kurguvalu, ei väsimust. Vaatasin arvutis kõik asjad üle, pesin hunniku nõusid, sõin… Siis läksin lasteaeda Plika rühma emadepäevapeole. Nende nelja tunniga väsisin nii kapitaalselt ära, et kella viiest koju tagasi jõudes pugesin jälle voodisse. Abikaasa läks lastega oma perele külla, nii et vähemalt on mul siin rahu ja vaikus.

Und pole kõige vähematki, ma lihtsalt suuda enam magada, aga kehas on selline nõrkus, nii et voodist välja tulla ka ei taha, rääkimata millegi asjaliku tegemisest. Nii ongi mu seltsilisteks arvuti ja e-luger, aitavad kenasti aega kulutada. Kurk õnneks ei valuta ja hääl on viimaste päevade parimas seisus, ehkki mitte päris korras. Aeg-ajalt on veidi kuiva köha ka.

Ma ei oska kogu sest asjast mitte midagi arvata. Tavaliselt nohu, köha ja hääle ära minemine sellist nõrkust ei tekita. Tavaliselt kaasneb haiguse ja nõrkusega palavik ja üleüldine s*tt enesetunne. Seekord palavikku pole, s*tt enesetunne tuleb ja läheb, ainult see nõrkus… Mis see siis nüüd on?

Töötan maikuus korraga kahes kohas, kokku 1,3 koormusega. Kaks viimast vaba päeva on võetud vana töökoha arvelt – pean need tegema tasa kas õhtuti/nädalavahetustel kodust, juuni alguses või võtma lihtsalt paar päeva puhkust. Haiguslehte nagunii esimesest päevast ei anta, sellel pole vist mõtet. Ma ei teagi, mida perearstile rääkida – palavikku ju pole, kurk ka enam ei valuta, ainult see imelik köha, kehvake hääl ja suur väsimus.

Homsest algab uus töö, kust ma mitte kuidagi puududa ei saa. Ma olen kõige eest vastutav ja isegi kui poleks, siis ikkagi ei saaks. Alustame alles, kõik vajab õppimist, sättimist ja sisse töötamist. Loodan, et pean need kaks päeva vastu, ilma et enesetunne oluliselt hullemaks läheks ning saan nädalavahetusega piisavalt puhata. Kuu viimased kaks nädalat peaksin töötama paraleelselt kahes kohas kokku kuus päeva nädalas… Nii et mul on tõesti hädasti vaja täitsa terve olla.

Mis muud, kui katsun iga vaba hetke voodis veeta, puhata, häält hoida ja võimalikult palju magada. Ja loodan, et saan terveks 🙂