Lugesin uudist Ryanairi teenustasude tõusu kohta. Irvitasin ja samas tõdesin, et minu jaoks on hind paraku ikkagi kõige tähtsam – kui Ryan on oluliselt odavam, lendan sellega. Ma oskan kõigi lisanduvate tasudega juba üsna hästi arvestada. Jah, see lisatasude süsteem on idiootne, aga kui pileti lõpphind tuleb siiski odavam, oleks lollus end sellest häirida lasta.
Minu jaoks on Ryani suurim miinus nende pagasi kaalulimiit ja üüratu hind. Easyjetiga lennates on 20 kg €17, Ryanil hetkel 15 kg €20/25 ja 20 kg €25/30, uuest aastast läheb kõigele veel €5 otsa. Odavam hind siis oktoobrist maini, kallim suveperioodil ja jõulude ajal. Ühesõnaga päris mõnus hinnavahe.
Teine asi, mis mind Ryani juures tõsiselt häirib, on nende lendudel pakutav lõputu idiootne kraam. Hetkegi ei saa rahus olla, juba tuleb JÄRGMINE teenindaja JÄRGMISE “suurepärase” pakkumisega. Lotopiletid, lõhnad ja muud äärmiselt vajalikud asjad 😛
Aga üldiselt – kui olla ise hoolikas (võtta arvesse kõiki lisatasusid ja reegleid) ja jätta emotsioonid kõrvale, siis Ryan on vahel odavaim. Ja hinnatundlikele klientidele on see äärmiselt teretulnud.
Hakkasin mõtlema, et ma pole juba tõsiselt kaua aega lennanud. Viimati vist oligi siis, kui teist korda Londonist Eestisse kolisime, AirBalticuga mai lõpus 2010 – ja see oli nii positiivne kogemus, et mul on nende praegustest jamadest jube kahju, enam ei julgeks küll nendega lennata. Või on nad juba ametlikult pillid kotti pannud? Ei jälgi eriti uudiseid.
See on pikim lendamise vahe üle aastate… No mis teha, kui on väikesed lapsed. Igatsen kangesti Londonisse, aga tahaks ILMA lasteta. Ühe väikese lapsega, kellele meeldis reisimine, oli see kõik käkitegu, sai shopatud ja kõiki sõpru nähtud… Kahe lapsega, kellest ühe puhul tuleb odavlennufirmadele juba pileti eest täishinda maksta ning teine ei kannata shoppamist – tänan ei 😛
Mõtlesin isegi välja skeemi, kuidas ilma lasteta käidud ja siiski kõik vajalikud asjad tehtud saaks: üks läheb varem, miski hetk tuleb teine järele, nii et paar päeva saab koos olla, siis esimene koju ja teine veidi hiljem järele. Nii on üks vanem enamik ajast laste juures – Plikaga poleks ju probleemi, aga Poissi üle ühe öö ei julge emaga jätta. Ühesõnaga sellise süsteemiga saaks me teha koos neid asju, mida tahame koos teha ja eraldi neid asju, mille jaoks teist vaja pole – kui Abikaasa riideid ostmas käib, siis tahan ma küll kaasas olla ja meil on palju ühiseid kohti, mille järele igatseme, aga kui ma endale ja lastele riideid ostan või oma sõpradega jutustan, pole selleks Abikaasat vaja, samuti ei tunne ma vajadust tema sõpradega pikemaid pidusid pidada, ühest õhtust Reinu pubis piisaks mulle küll 🙂
AGA. Ma arvan et niipea me siiski Londonisse ei pääse. Esialgne unistus oli jaanuar/veebruar 2012 – no et Poiss on juba piisavalt vana, lennupiletid odavad, allahindlused jne. Probleemiks saab raha – kuna minu VH on lõppemas ja tööd ju veel pole, ei julge midagi kulutada. Aga KUI peaks juhtuma ime, nii et leian kiirelt normaalse töö, siis võib kaaluda plaani B – kevad Londonis. Allahindlusi siis küll pole, aga hinnad on seal nagunii odavad, ilm oleks tunduvalt mõnusam (kes ei jumaldaks Londoni kevadet) ja pileteid peaks aprillis-mais veel suht okei hinnaga saama.
Kõige tõenäolisem on muidugi see, et kevadel ei mängi ka välja. Eks näis – läheb täpselt nii, kuis minema peab. Ükskord jõuame me Londonisse niikuinii! Ja tahaks loota, et Easy, mitte Ryaniga 😛