See oli juba augusti alguses, kui keegi blogilugeja mind informeeris, et Tartusse on tekkimas söögikoht, mis on peaaegu et minu nimekaim. Mina muidugi tige reeglina pole, ikka pigem sinna hullu poole – aga Tikker on Tikker, täitsa põnev, eks. Oktoobri lõpus tuletati mulle selle olemasolu jälle meelde ja siis otsustasin, et käin Eestisse jõudes kohe kindlasti sealt läbi ning vaatan kõik oma silmaga üle.
Pärast pikka teisipäevaõhtut Undergroundis ja Zavoodis jõudsime Mehega kolmapäeval lõpuks Tigedasse tikrisse hilisele hommikusöögile. Tegelikult, olgem ausad, oli juba sulaselge lõuna, aga MEIE jaoks oli kell pool üks veel hommik (aeg, muideks, oli väga hästi valitud – päevaprae aeg, milleks oli tol päeval seapraad. Mida enamat ühe Londonist tulnud eestlase hing veel ihaldada võib?).
Sisekujundus oli äge. Tsiteerides Meest: nad on sellega tunduvalt rohkem vaeva näinud, kui Tartu (uutes) pubides kombeks on.
Aga nüüd tundubki, et oleks paras aeg teha väike paus illustratsioonide jaoks:
Kui suhkur lauale toodi, siis ma esimese hooga imestasin, miks sellega rosinad kaasa pandud on. Lähemal vaatlusel selgus muidugi, et tegu on übercooli pruuni suhkruga:
Sisekujundusega sobisin ma ideaalselt:
Ühesõnaga koht oli äge, toit hea ja teenindusele ei saa ka kohe kuidagi midagi ette heita. Meie arve oli täitsa soe 😉
Aga kuna ma ei taha teid ometigi jätta eksiarvamusele, nagu kõik oleks olnud ideaalne (sest ideaalseid asju pole teatavasti olemas), siis natuke konstruktiivset kriitikat ka.
Esiteks – menüüs oli kohv ja topeltkohv, vastavalt 18 ja 25 kr. Ma tõepoolest eriti ei mõtisklenud, mis vahe neil on ja tellisin lihtsalt kohvi. Tavalise. Selle peale toodi mulle tavaline väike kohvitass, nagu need ikka on, mis oli POOLENISTI kohvi täis. Ja kuna tass oli alt kitsam, siis ma ütleks, et seda kohvi praktiliselt polnudki. Ja kui ma valasin kohvile peale koore, mis mulle alles paar minutit hiljem toodi, mõjus see nii väiksele hulgale kohvile, ütleme… Suhteliselt jahutavalt. Ehk siis ma sain 18 krooni eest pool tassi jahtunud kohvi.
Võib-olla on viga minus, aga minu jaoks isiklikult on kohv ja suur (/topelt) kohv siiani tähendanud ikka väiksemat ja suuremat tassi, mitte väikest tassi, mis võib olla pooltäis. Viimase serveerimine on mu meelest igasuguses (toitlustus)asutuses suhteliselt häbiväärne. Asi pole ju rahas, ma võin vabalt maksta 25 kr. Aga ma panen pahaks seda, et üldse müüakse poolt tassi kohvi, päriselt. Mina võtaks sellise asja menüüst kiiresti maha.
Ja teine asi – jäätisekokteil, mis sisaldas menüü kirjelduse kohaselt vaniljejäätist, maasikaid ja vist õunamahla (kuna nende koduleht on praegu maas, ei saa järele vaadata). Oleks eeldanud, et üleüldine maitse on värskete maasikate oma, aga maitses pigem nagu maasikamoos, mis pole üldse nii meelierutav (kui järele mõelda, siis maitses see nagu maasikajäätis, aga kui menüü oleks öelnud maasikajäätis, mitte maasikad+vaniljejäätis, siis poleks ma seda tellinud, sest mulle maasikajäätis üldse ei maitse). Lisaks ei saa ma kõige vähematki aru, miks kuradi päralt on vaja MAASIKAmaitselise jäätisekokteili PÕHJA kokteilKIRSSE toppida. Just nimelt põhja, kust nad välja ei paista ega teeni seega ka kaunistamise eesmärki.
Olgu peale, võib-olla olen ma lihtsalt ära hellitatud Londoniga, kus kõik kohad on täis värskeid smuutisid ja mahlu, mida tehakse alati vähemalt külmutatud produktidest ja maitsevad seega värskelt. Pärnu kohviku maasikasmuutit ma näiteks ka rohkem ei ostaks… Nii et see selleks.
Aga jättes kõrvale liiga väikese kohvi ja minu ärahellitatud maitse jäätisekokteilide osas, oli kõik muu väga lahe ja ma lähen sinna hea meelega Tartusse sattudes uuesti mõnulema.
