seltsielu

Eilsest, veel

/ seltsielu / Leave a Comment

Nii umbes 10 minutit peale eelmise postituse lõppu jõudsid kõik koju – ja neil oli umbes kolm kotti alkoholi.

See otsustas õhtu edasise suuna ära.

Kui Mees töölt koju jõudis, oli Tikker juba purjus (ja kell ei olnud veel kuuski).

Hiljem läksime Ronni poole edasi jooma, kust me Mehega ainsana samal õhtul lahkusime – mul polnud tahtmist võõras kohas magada ja tema pidi hommikul vara tööle minema. Lahkusime nii, et jõuda ühele viimastest metroodest – bussidega koju loksumine oleks liiga jube olnud (Ronn elab pärapõrgus, vähemalt meie suhtes 😉 ).

Otse loomulikult ei vaadanud me aga kumbki, millise suuna rongile istume (need on need maapealsed peatused, hoopis teistmoodi) ning avastasime 12 minuti pärast, et oleme kuskil f*cking viiendas tsoonis – avastuse tegime siis, kui ma hakkasin mõtlema, et oleme ikka veel maa peal (kuradi külma õhku tuli iga kord sisse, kui uksed lahti tehti), ehkki me oleks pidanud juba paari peatuse pärast maa alla tagasi minema ning peatuse nimi on ka täiesti tundmatu.

Õnn ei jätnud meid siiski päriselt maha, saime veel viimase (!) õiges suunas mineva rongi peale. Kui me oleks avastanud ennast kuskil viiendas tsoonis ning rongid poleks enam õigele poole sõitnud, siis oleksime pidanud ennast esiteks väravatest välja minnes lolliks maksma ja teiseks SEALT bussidega koju loksuma. Nii et läks veel hästi, eks. Isegi väravatest läbi tulemisega polnud Oxford Circuses probleemi, ehkki kartsime, et oleme äkki nii kaua maa all olnud, et ei lasta enam.

Ja kuigi me oleks pidanud hoopis Liverpool Streetil maha minema, et seal bussile ümber istuda, kuna Oxford Street oli öösel kell pool üks ikka veel umbes ja me istusime esialgu rohkem paigal, kui liikusime edasi, siis vähemalt saime kohe bussi peale ja jõudsime poole kaheks siiski koju.

Sellised seiklused siis eile. Kuulmiseni!

Ka nii võib juhtuda

/ blogimine, seltsielu / Leave a Comment

Tegelikult polnud mul täna mitte kõige väiksematki kavatsust jooma hakata, aga elu tahtis teistmoodi. Tulin küll koju, jäin enne Mehe tulekut peaaegu magama, vedelesin hommikumantlis voodis ja sõin makaronide asemel junk foodi (Mees tegi välja, irw, ma toetasin omalt poolt ühe naelaga)… Ignoreerisin seda Austria tüüpi, kes meile öömajale tuli (kõigest teisipäevani – kukepea), kui poisid temaga seltskondlikud olid ning lugesin blogisid… Aga siis juhtus nii, et Ly ja Läti tšikk Laura lubasid mõlemad ka siia tulla. Ja kell oli nii palju, et ma üldse ei uskunud neid enam kohale jõudvat… Aga nad jõudsid.

Ja kui seni polnud mul midagi juua (too kast Smirnoff Ice’i on ammu otsas ja täna osteti ainult õlut, mul nagunii mingit raha polnud ja erilist alkoholivajadust ka mitte), siis Laura tõi viina ja Red Bulli.

Ega’s midagi, ajasin riided selga ja hakkasin seltskondlikuks:

See on laura:

Üldiselt oli väga lõbus ja ma jäin suhteliselt purju ja jube tore on vahelduseks panna pidu nii, et MINUL on homme vaba päev.

Elu on kohe täitsa ilus praegu 😉

EDIT tund aega hiljem: Jõin ära kaks poolikut pudelit Eviani – lootuses, et ehk pole siis homme nii suurt pohmakat (jõin õhtu jooksul 3-4 klaasi kokteili ja sellest mulle täiesti piisab, tean ju). Vastik oli. Mees jäi kõigi riietega magama ja tal võib hommikul veel eriti kole olla. Kontrollin enne magama minekut üle, et tal äratus ikka peal oleks 🙂 Ja endale panen ka igaks juhuks kella helisema, sest see pagana postionu… Kes teab, kas ta helistab kella või koputab ainult uksele – ma ajan ennast igaks juhuks enne kümmet korra üles, siis on uni kergem ja ehk kuuleb. Ja EHK ei ole väga suurt pohmakat.

EDIT 2: Loen siin oma blogi kõige esimese aasta sissekandeid ja avastasin siit, et olen kunagi pahaaimamatult Kaja eksi valinud 😀 No see on ikka küll VÄGA irooniline, selle sissekande mõtteid arvestades.

Minu blogi algusaegade üleüldine stiil on ka praegu päris veider lugeda. Isegi paar kirjaviga avastasin, ära parandada küll ei viitsinud. Ja tekkis hirmus tahtmine vanu postitusi tagantjärele fotodega illustreerida – paljude mainitud sündmuste kohta on need olemas, lihtsalt ei tulnud tollal pähegi neid sinna üles panna… Arvan, et teen millalgi ära.

Ma ei julge hambaid pesta

/ edevuse laat, london/UK, seltsielu, töö, virtuaalelu / 10 Comments

…sest hambapasta on otsas. Loodan sellele, et hommikul pigistan veel killukese välja – pesemata hammastega oleks ikka VÄGA s*tt tööle minna.

Londonisse kolimise ajast on mu toolbarile lisandunud järgmised lingid: Wikipedia, IMDB, Amazon, eBay, shopsafe.co.uk, Google Reader, BBC London weather, Lloyds, Journey Planner ja Torrentz. Vanadest on alles hot (ei kasuta), Blogger, blogi, Orkut, hanza.net, TeleYks (ei kasuta), Google, Neti, Gmail ja Sitemeter. Ajaloo prügikasti on lennanud Delfi naistekas (Delfi on endiselt koduleht, ehkki ei loe ka seda kunagi), ilm.ee, rada7 ja… Kindlasti on midagi veel, aga rohkem ei mäleta. Lingiriba oli küll juba Eestis täis, aga avastasin hiljuti, et saidi nime polegi vaja – pea kõigil on ju oma logod olemas.

Saite targemaks, ah?

Google’i kaudu on minu blogini jõutud järgmiste otsingutega: eestlased londonis, are jaama, “rate.ee”, up and down down and up up, söögikoht tige tikker (muhahaa, teengi neile juba reklaami), msni nimed (no tõsiselt, ise ei oska välja mõelda v?), restoran tige tikker (ausalt, kui sinna detsembris lähen, siis nõuan neilt reklaami eest pappi!), london märts 2007

Ja siis on mul veel uus linkija: Kroku (tegelikult ta vist enam nii uus pole, sest ma olen sel lehel varemgi käinud, tookord ilmselt samuti Sitemeteri referrali kaudu).

Käisin täna Londonis elatud aja jooksul esimest korda klubis. Stopp… Kerime tagasi… Õnneks mitte esimest, vaid teist. Esimene oli siis, kui Pips siin oli.

Täna nägi asi välja umbes nii, et saime Ronni-Katrega reinu pubis kokku (Reinu polnud üldse tööl ja mina jõudsin töölt alles selleks ajaks, kui pubi kinni pandi (aga vähemalt Mees oli nunnu ja ostis mulle siidri mustsõstrasiirupiga teele kaasa, et ma kuivale ei jääks)), jalutasime ringi ja otsisime kohta, kus veel üks jook juua ja siis koju minna, tahtsime minna stripibaari, aga tekkisid kahtlused selles osas, kas näiteks kahe joogi eest £250 arvet ei väänata ning avastasime, et nad sulgevad 10 min pärast, leidsime lõpuks klubi, kus sissepääsu eest raha ei nõutud, maksime £2.50 garderoobi ja 2x£7 red bulli + viina eest, istusime tantsupõranda ääres, vaatasime ahvidiskot (Ronni väljend, irw) Pussycat Dollsi saatel (vist on nende laul: don’t u wish your girlfriend was hot like me…?) ja läksime koju.

Khm, jah. Selles mõttes ma olen täitsa rahul, et tegu polnud mu esimese klubiskäiguga, muidu oleks ehk igaveseks tuju ära võtnud. Irw.

Juhtusin arvuti kella vaatama ja see on 2:00. Järelikult ta keeras ennast just tund aega tagasi. Kahju, et minut varem ei vaadanud, oleks saanud silma peal hoida, kuidas kell 2:59 pealt 2:00-ile läheb 🙂 Aga see post tuleb veel mingi 2:… kellaajaga, kirjutama hakkasin ma ju varem.

EDIT: hmm, 1:41, imelik… Kas kella ei keerata siis kolmest, vaid kahest?

Pean seitsmest tööle minema, oleks vist kohane magama minna. Mees ammu nohiseb.

Ah, seda ka veel, et kui ma üksjagu aega tagasi kirjutasin, et sain team leaderiks, siis sellega tulid mingid jamad, sest kõrgem ülemus hakkas näkku panema ja ei tõstnud mu palka (nagu ma supervisorite jutust aru sain, siis sellepärast, et oktoobri alguses tõusis miinimum ja kõigi teiste baristade palka pidi kohustuslikus korras tõstma, seega minule “ei jätkunud” – ehk firma kitsi kokkuhoiupoliitika, mitte Pete’i isiklik vimm minu suhtes) ja mina sain sellest alles poolteist nädalat hiljem teada. Kaks ja pool nädalat hiljem teatati, et nüüd on kõik korras… Ja mulle maksti isegi juba selle poolelioleva nädala eest £6, nagu täna payslipilt teada sain, ehkki arvasin, et alles sellele järgnevast nädalast alates. Aga seda pole ikkagi ametlikult teatavaks tehtud, et ma team leader olen – supervisorid teavad, tavabaristad mitte. Mul pohh, kuni mulle makstakse 😀

Ja oma national insurance numberi plastikkaardi kujul sain ka juba paar nädalat tagasi kätte, aga payslipil see mu meelest siiani ei kajastu, ehkki ma andsin numbri Tarasele juba kuu aega tagasi, kui see team leaderi jutt esimest korda oli. Ja mu aadressil, millel payslipil üks täht puudu oli, on nüüd üks täht ülearu. Ma ei viitsi teist korda enam vinguma minna, ehkki häirib. Ja lepingut, mida mulle kuu aega tagasi samamoodi team leaderiks saamisega lubati, pole mulle ka ikka veel tehtud. Ja jällegi pean tunnistama, et mul on sügavalt pohhui – ei lepingu ega selle numbri olemasolu ei muudaks mu jaoks midagi, sest ära võib töölt nagunii minna nädalase etteteatamisega ja iga nädal palka saades maksad makse ka nii või teisiti vähe.

PS. Ma ostsin endale eile salli (£15) ja mütsi (£12). Ma TEAN, et ma olen idioot ja ma reeglina ei maksa riiete eest nii mõttetult suuri summasid. Aga need olid nii pehmed ja soojad… Ja PUNASED… Ja läikiva punase niidiga läbi kootud, nii et nägid välja sellised, nagu tavaline kootud müts, kui sa oled lumesajuga väljas käinud ja siis tuppa tulnud ja lumi sulab mütsil ja veepiisad sätendavad… Äh, sattusin lihtsalt jõulumeeleollu. Natukene.

Tibijuttu ja filmijuttu

/ edevuse laat, film, rõõm, seltsielu / 2 Comments

Eile saime Murakaga üle pika aja päevakese kvaliteetaega veeta. Või nojah, kvaliteet, irw – käisime kohvikus, shoppamas, teises kohvikus ja veel shoppamas 😀 Aga terve päev oli igatahes väga mõnus ja see on ainus, mis loeb.

Murakas jõudis kohale kella 12 paiku ja meie esimene soov oli saada kuskilt tass kohvi (ja tükk kooki). Otsisime Brixtoni kõrvaltänavatest tagajärjetult mingit kohvikut ning lõpetasime peatänava suurimas kaubanduskeskuses – ma olin Caffè Nero silti sissepääsu juures korduvalt näinud, aga kus see seal täpselt on (keskusel on vist neli korrust), polnud õrna aimugi.

Saime ülimeeldiva üllatuse osaliseks. See oli tõsiselt mõnus koht! Hubane, hea kohv, maitsvad toidud – noh, okei, ma sõin vaid tiramisu kooki (njämm-njämm!) ja Murakas mingit jogurtitaolist asja, aga ma vaatasin nende võileivavalikut ka – igatahes ahvatlevam, kui meie oma ja neid saab koha peal soojendada. Supivalik oli ka suurem kui meil.

Niisiis istusime kõrge laua ääres akna all, rääkisime poolteist tundi juttu ja mõnulesime:

Siis läksime ja käisime läbi kõik need poed, mida ma nägin laupäeval E-ga jalutades – kus paistis olevat suur valik ja soodushinnad. Lähemal vaatlemisel osutus olukord muidugi arvatust nukramaks (nagu tavaliselt), aga saagiga võib siiski rahule jääda – mina sain endale pika säärega saapad (£20), kaabu (£7) ja käekella (£3), Murakas mantli (£28) ja teksad (£9).

Kuna uued asjad tuli ometigi kohe selga panna, siis läksime koju ja vahetasime riided. Järgmiseks suundusime… No otse loomulikult Vera Cruzi 😉 Et enne järgmist shoppingutiiru kõht korralikult täis süüa.

Siin on Murakas oma uue mantliga Vera Cruzis, saate kohviku seestpoolt ka ära näha:

Kõhud täis, võtsime suuna Oxford Streetile. Ma ei hakka parem halama teemal, kuidas signal failure‘i tõttu oli metroo Victoriast Brixtonini kinni, isegi rail replacement bus ei käinud ning inimesed suunati 2-ga Stockwelli Northern Line’ile… Kuidas ma ei saanud seega osta ka travel cardi, sest metroo oli kinni ja pidin jalutama 2/3 teed tagasi koduni, et osta see meie off license‘ist (kodust esimest korda tulles poleks saanud – pidin enne sularaha välja võtma ja automaadid on alles veidi enne jaama). Kohale me lõpuks jõudsime – küll nii pool tundi või isegi tund plaanitust hiljem.

Oxford Streetil tegin kõigepealt Murakast pilti, sest ta tahtis oma uusi oste demonstreerida:

Kuna minust eriti pilte pole ja üldsegi ei näinud ma kõige kaubanduslikum välja, siis peate leppima pildiga minu uutest ägedatest saabastest (konts on 7 cm, hõkk – ma pole juba mitu aastat kontsadel käinud… Aga üllatavalt mugav, hõõruma ei hakanudki, ainult ära väsisin lõpuks) ja pildile on jäänud ka jupp minu ägedast seelikust, mille juba mõni aeg tagasi ostsin ja mille kohta kõike ütlevad, et see pole üldse minu stiil – volangidega ja üleüldse liiga naiselik, aga NII nunnu!

Ja minu uuest kaabust (kaabu nagu must kaabu ikka):

(kott on kohe täitsa vana, ostsin eelmisel suvel Kaubamaja Humanast)

Oxford Streetilt leidis Murakas endale kassiga kõrvarõngad ja punamütsikese mütsi läheneva halloweeni jaoks ning £1 topi H&M (või äkki hoopis Nexti) lasteosakonnast.

Mina sain H&M-st £10 eest kaks sviitrit, mis ühekaupa ostes oleksid maksnud £8, nii et olen täitsa rahul.

Siis ostsin veel HMV-st kaks filmi ja Murakas ostis DVD-markerid… Ja lõpetuseks kolasime veidi Primarkis, kust ma leidsin £3 eest ägeda punase vöö ja ostsin E-le hommikumantli.

Koju jõudsime õhtul kell üheksa – väsinud, aga rahulolevad.

—

Täna hommikul olen aga uurinud DVD-filmide hindu Eestis, et jõuda järeldusele, mis hinnani on mõtet neid siit osta ja mis hinnast alates juba Eestist. Nii palju, kui ma olen aru saanud, on Eesti allahindlused näkased ja mõttetud, seega võin siit osta vabalt kuni £8 maksvaid DVD-sid (sest Eestis on normaalhind 199 kr). Ja muidugi sarju, neid pole Eestis vist üldse.

Tegin endale eBay ja Paypali kontod, Amazon on vist juba varasemast olemas. Hoidke alt!

Sest ma hea meelega maksan originaalide eest, kui tegu on mu lemmikfilmide ja -sarjadega, aga ma ei ostaks elu sees ühtki filmi, mida varem näinud pole – sel puhul käin kinos või tegelen piraatlusega 😛

Igasuguste filmide ja sarjade ostmise mätta otsast on Londonis ikka väga pro elada 🙂

Kui häda kurdad…

/ seltsielu / 2 Comments

Kui ma reede öösel teile oma alkoholieelistustest kirjutasin ning muuhulgas kurtsin, et mulle maitseksid kindlasti igasugused huvitavad viinakokteilid, aga keegi pole neid miskipärast eriti pakkunud, ei osanud ma küll arvata, et nendega päev hiljem päris põhjalikult tutvust teen.

Kui tavaliselt lõppevad meie nädalavahetuste väljaskäimised alati Reinu pubis, siis laupäeva õhtul tulid Mees ja Ly minu tööpäeva lõpuks Angelisse ning seadsime sammud Ladybird bar-lounge‘i, mis asub samuti Upper Streetil, Tinderboxi juurest ehk nii 5-10 min jalutada.

Miks me sinna üldse läksime – sest Nele töötab seal. Nele ja Ly on need kaks eestlast, kes paar nädalat meil elanud on. Nele kolis mingi aeg tagasi välja ja Läti tšikk ka – nüüd, kus ainult neli inimest alles, on juba päris chill.

Ladybird on eelkõige kokteilibaar ja Ly kinnitas, et kokteilid on oma hinda väärt (£6-£7.50). Olid tõepoolest.

Kolme peale jõime ära üheksa erinevat kokteili ja õhtu läks järjest lõbusamaks. Mul tekkis kontseptsioon sellest, et peaksin hakkama pärast tööd Ladybirdist läbi käima, et paar kokteili ära lahjendada – noh, see avatakse alles seitsmest ja mul on nädalas ainult kolm õhtust vahetust… Muhahaa.

Aga kokteilid oli tõepoolest viimase peal. Menüüs on kokku 34 erinevat kokteili – tequila, rummi ja viina baasil. Mina jään endale truuks ja ütlen, et viinaga olid parimad – proovisime ära kuus kaheksast ja pea kõik olid head.

Panin menüü pihta ja saan teile seega kõigest ära proovitust täpse ülevaate anda. Edetabeli kujul muidugi 😉

  1. Bellini
    Crafted in 1948 by Harry Cipriani of Harry’s bar fame. Fresh white peach puree lenghtened with our finest Prosseco – äärmiselt mõnus, virsikumaitseline… Virsikumahl on alati üks mu lemmikutest olnud 😉
  2. Adam & Eve
    Fresh blueberries middled with bison vodka, peach liqueur, lime juice and a Chambord float – peaaegu sama mõnus, mustikamaitseline. Mustikad on häääd.
  3. Rock Candy
    Delicate and floral blend of Citrus vodka, lychee liqueur, cranberry and aplle juices, accented with ginger. Served straight up – ei mäletagi, mis maitsega täpselt, aga väga hea oli, iga kell võiks uuesti juua.
  4. Porn Star Fluffer
    Vodka infused with vanilla pods, Sauvignon blanc, passion fruit and fresh lemon juice served tall over ice – mingeid selgeid mälestusi sellest maitsest pole, aga üldmulje oli meeldiv, võib veel juua.
  5. Cherry Jam Aviation
    Plymouth gin shaken with cherry jam and freshly pressed lemon juice. One of our favourite drink – gently sour, dry, fruity, floral and aromatic – inspired by a golden era classic – käib kah, aga teist korda vist ei telliks.
  6. Saigon Mistress
    Cool and refreshing mix of Hendricks’ gin, Green Chartreuse, cucumber and lime, crowned with ginger ale – täitsa huvitav ja suht okei maitse, aga kurk pole just päris minu teema…
  7. The Avenue
    A forgotten classic from London in the swinging twenties. Bourbon and calvados married with passionfruit, orange blossom and grenadine – joodav, aga eriti ei meeldinud.
  8. American Psycho
    Crazy mix of assorted American whiskies and grapefruit, with the gentle assistance of absinthe, port and nutmeg – pidi jube kiiresti purju tegema ja selle nimel võis esimese kokteilina seda alla vägistada… Aga viski pole ikka minu teema 🙂
  9. The Cosmopolitan cooler
    Golden rum, lime juice, sugar, vanilla and cream smashed with crushed ice – the best alcoholic milkshake ever. Recipe c1890 – Mehe lemmik, mulle meeldis kõige vähem 😀 Tegelikult on eelmisega võrreldes tõenäoliselt täpselt sama jälk, aga kuna ma olin selleks ajaks juba piisavalt erinevaid kokteile manustanud, siis ei läinud mitte nii meeldiva koksi libistamine enam nii libedalt…

Ühesõnaga kolm üheksast olid head, neli joodavad ja kaks mitte nii joodavad. 25 kokteili on veel proovida jäänud, aga mõned neist on kõlavad küll nii jubedalt, et…

Terve laupäeva oli seest üpris õõnes tunne 😀

Aga õhtu oli väga lahe ja kindlasti lähen sinna veel tagasi… Järgmisi kokteile proovima.

Njämm.

—

Google’i kaudu on minu blogini jõutud järgmiste otsingutega:

kes mind mõjutavad
roosad käerauad
jõulukaart
kristi fotograaf tallink
isiksusejooned

Scroll to Top