Õnnis ignorantsus
FB on täis Kassai-vastaseid loosungeid. Nii palju ma tuvastasin, et tegu on kohtunikuga, kes järelikult vist eestlaste suhtes kõige soodsamaid otsuseid ei teinud.
Jalgpall jätab mind ikka TÄIESTI külmaks 😀
November 2011
Karmid normid
Kui ma blogi kolimisega ühele poole sain, arvutasin välja, et pean päevas vaatama üle 30 postitust, siis saan uue aasta alguseks valmis. Noo, vahepeal ma ei tegelenud mitu nädalat asjaga üldse ja nüüd, kus ma lõpuks uue hooga ette võtsin, on päevanormiks juba 40 postitust. Ja siis on veel “üle” 160 postitust, mis tuleb 10-20 kaupa lisaks päevanormile juurde teha.
Fotomajandus on kohutavalt aeganõudev, sest WP-s pole Bloggeri võimalust palju pilte korraga üles panna, et neile hiljem jutt vahele kirjutada. Saab kõik korraga üles laadida, jaa, aga siis peab neid sealt galeriist ikkagi ühekaupa postitusse lisama. Ühesõnaga eile istusin ma Pariisi postituse saja pildi otsas NAGU MINGI LOLL (tervitusi Daki naabrinasele :D), kulutasin kogu sellele kammaljaale mitu tundi ja kokku sain tehtud vaid 16 postitust 40-st.
Täna vaatasin üle need, mis eile tegemata jäid… Siis tänased… Ja siis veel 20 tükki. Nii et olen jälle järjel ja lisapostituste arv on kahanenud 140-ni. No lihtsalt hea rahulik periood oli, minimaalselt fotosid. Kolm postitust veel, siis jõuan 2008. aastani.
Selline tunne on, nagu sess oleks. Ootan uut aastat!
Elu läheb järjest paremaks
Leidsin kunagi vahva testi, kus sai oma elu hinnata. Oktoobris 2007 sain 7,2 palli, septembris 2008 7,5 palli, nüüd juba 8,4 palli.
Ja tehes statistikat üksikute osade kohta siis:
Mind: 7,6 -> 7,3 -> 7,6
Body: 7,7 -> 8 -> 8,4
Spirit: 6,7 -> 6,8 -> 6,4
Friends/Family: 4,7 -> 5 -> 7
Love: 5,4 -> 6,9 -> 8,2
Finance: 7,7 -> 8,1 -> 7,4
Kõik muutused on üsna hästi seletatavad sellega, mis mu elus vahepeal toimunud on. Body on ilmselt sellepärast nii palju suurem, et olen oma kehaga pärast kaht sünnitust täpselt sama rahul kui enne laste saamist. Spirit on veidi madalam ilmselt sellepärast, et stressi on praegu suti rohkem. Friends/Family on muidugi suurem, nüüd on ju lapsed. Love on muidugi suurem, nüüd olen ju abielus. Ja finance peabki olema väiksem, sest tööd mul enam pole, kodulaen see-eest küll.
Aga muidu ütles see test, et mu skoor on keskmisest tunduvalt kõrgem ja ma võiks neile kirjutada, mida ma teen, et nii hästi hakkama saan.
No mida ma siis teen? Üritan muudkui õnnelik olla ja kõige üle rõõmustada, vaat mis. Proovige teie ka 😀
Puud kuuris!
Nojah, november juba käes, oli ka tagumine aeg. Normaalsed inimesed teevad sihukesi asju vist tunduvalt varem 😛 Aga no aega polnud üldse, nüüd sai Abikaasa lõpuks vaba päeva võtta ja ilm oli ka kena, kutsus pere appi ja möllasid terve päeva õues. Mina olin koduperenaine ja lapsehoidja.
Nüüd on vaja veel prahti koristada ja põletada. Ja maad kaevata. Ja õunapuid tuleks vist ka kärpida 😀
Imeline elu
Jõudsin oma blogi üle vaatamisega sügisesse 2007, kus me muuhulgas Abikaasaga Marisel Pariisis külas käisime. Küsisin Mariselt üht fotot, tuli välja, et tema annab just viimast lihvi oma Pariisi fotoraamatule, arutlesime maast ja ilmast. Ütlesin, et järgmiseks peab ta kolima mõnda ägedasse kohta, kuhu poleks liiga kallis külla tulla. No Luxi poleks parimagi tahtmise juures saanud, terve perega oleks läinud ulmeline summa ja ega väikeste lastega ei kipu reisima ka.
Nostalgitsesime siis, kui hea oli Londonist Pariisi külas käia ja vastupidi. Ja siis torkas järsku pähe, et elu on ikka jabur küll – keskkooli lõpetades poleks me kumbki osanud undki näha sellest, et viie aasta pärast elab üks meist Londonis, teine Pariisis ja muudkui käime üksteisel külas.
Maris, kes juba keskkooli ajal giidina alustas, ütles, et ta ei kujutanud isegi seda ette, et kunagi lennukiga lendama peaks – toona olid piletid nii kallid, et keegi ei jõudnud neid endale lubada, kõik reisid olid bussireisid.
Ja siin me nüüd oleme. Lendamine on igapäevane (ärgem keskkonna aspektist praegu üldse lähene asjale, eks), välismaal elamine ka. Minul London, temal Pariis ja Lux… Kes teab, mis tulevik toob?
Imeline elu.