Huvitav, kui see blogi kolimise mõte oleks mul varem tulnud, kas ma siis oleks ilusti iga päev oma väiksema arvu postitusi ära kontrollinud või ikka luuserdanud ja viimasel minutil rabanud?
Olen maininud, et tänu laiskusele sai päevasest 30-st postitusest 50. See on vabalt tehtav, kui mul on tavaline kodune päev… Aga kui mul on mingit pikemat käimist – kolmapäeval käisime ema ja oma perega termides, täna Plikaga lasteaias – siis läheb asi käest ära. Siis kuhjuvad kodused kohustused, mis tuleb ära teha ja blogiga tegeleda lihtsalt ei jõua.
Nii ma siis üritangi järgmisel päeval tagantjärele rohkem teha. Või parematel päevadel igaks juhuks ette teha. Vahepeal jäin mitu korda normist maha, nii et arvestamine oli täitsa sassis, nüüd siis arvutasin uuesti ja värske tulemuse järgi on mul tänane päevanorm täitsa tegemata. Mitte et ma poleks tervet õhtut blogi taga istunud 😛 Järelikult likvideerisin siiani vanu võlgu.
Nojaa, aga öö on ju! Magama peaks minema! Äkki suudan nädalavahetusel järje peale saada – Abikaasa on kodus ja meil on kokkulepe, et mina olen aasta lõpuni tema rohke tööl olemise suhtes kannatlik, tema minu rohke arvutis istumise suhtes. Just sel ajal, kui tema ka kodus on – kui ma lastega üksi olen, siis nagunii eriti arvutis olla ei saa.
Ja tõesti, see on mulle oluline. Nii tohutult oluline, et ma saaks aasta lõpuks omadega ühele poole. Kuu aega veel, ma pean vastu 😀 Iseenesest on seda kõike väga lahe teha, ainult et jah, aega võiks kaks-kolm korda rohkem olla.
Peale regulaarse kontrolli on välimuse tuunimine alles poole peal. Igiammu MrsB-lt abi paludes jäi asi selle taha, et ta ei saanud mingeid asju muuta, kuskilt sügavamalt on vaja kõigepealt midagi lubada, Abikaasa peaks sellega tegelema… Aga ma pole viitsinud teda ahistada. Tundus, et aega on maa ja ilm… Nüüd on ainult kuu 😀
Aga küll saab. Peab jõudma! Minu suur aastalõpuprojekt.