head asjad

Täna on jälle see päev, kus saab kirjutada suisa kahest mõnusast inimesest minu elus.

Sellest, kuidas me Haidega “üksteist leidsime”, kirjutasin pikemalt siin postituses, pole vast mõtet kordama hakata.

Vahepeal on möödunud seitse aastat. Selle aja sees oleme me mõlemad saanud veel ühe lapse – suisa nii peenelt ajastasime, et neil on vanusevahe kõigest poolteist kuud. Meie oleme jõudnud kolida Londonisse, Pärnusse, Norrasse ja tagasi Pärnusse. Haide aga kolis Tallinna. Ühesõnaga päris NII lähedal me enam üksteisele ei ela. Ja ehkki Tallinn-Pärnu vahet sõita on imelihtne, siis üksteisele liiga tihti just külla ei jõua.

Aga see üldse ei loe. Ma tean, et ta on alati olemas 🙂 Ja see on nii tore 🙂 Ja ma ausalt luban, et ükskord me jõuame jälle perega Tallinna ka!

– – –

Kats on tegelikult Kadri, aga kuna mu tutvusringkonnas on palju Kadrisid ja teda olen ma miskipärast alati Katsiks hüüdnud, siis… Olgu edasi. Vähemalt blogis 🙂

Katsiga sain ma tuttavaks ülikoolis, oleme kursaõed. Enamikuga kursakaaslastest ma praeguseks ei suhtle, olen nende eludega kursis vaid FB kaudu. Aga nelja inimesega on side säilinud, Kats on üks neist.

Tõsi, me oleme viimastel aastatel näinud… No ikka üsna-üsna harva. Aga temaga on taas kord see, et pole üldse vahet, kui pikalt ei kohtu – kui ükskord jälle näeme, võib kõik ausalt lauale laduda, mis vahepeal elus toimunud on.

Katsil on imetlusväärne omadus organiseerida. Suvel, kui viimati kohtusime, kuulasin, kuidas ta organiseeris mitmikute kokkutulekut. No ütleme nii, et kuulasin, suu ammuli. Ma tohutult imetlen sellise organiseerimisoskusega inimesi. See on ikka ütlemata võimas…

Ja no muidugi kehamaalingud 🙂 Kõik need imelised kehamaalingud, millega ta mind läbi aegade kaunistanud on.

Ma olen väga-väga tänulik, et Haide ja Kats on nii pikalt minu elu oma olemasolekuga rõõmsamaks teinud. Ja teadmise eest, et saan öelda sama ka kümne ja kahekümne ja kolmekümne aasta pärast 🙂

Maris tuli minu ellu siis, kui vahetasin kooli ning alustasin 5. klassi Sütevakas. Alguses me koos ei istunud, aga kuidagi juhtus, et suhtlema jäime ja vist juba tollesama viienda klassi poole pealt “vahetasime” pinginaabreid ning istusime kokku. Nii see ka jäi, kooli lõpuni.

Mul on Marisega seoses nii lõpmata palju mälestusi. Alates sellest, kuidas me tema juures Titanicu soundtracki kuulasime… Lahtise aknaga ja väga kõvasti, kui ma õigesti mäletan 😀 Ja kuidas ma tema sahtleid koristasin 😀 Ja kuidas me sügisel Kiire turult viinamarju ostsime… Kleepsuraamatute kleepse kogusime 🙂 Ohohohoo, jajah – lapsepõlve süütud muretud mängud.

Pärast kooli lõppu oleme enamik ajast resideerunud eri linnades (tihti ka eri riikides, sest oleme mõlemad rohkem kui korra välismaal elanud), seega on suhtlus nüüd harvem ja periooditi erineva tihedusega. Aga Marise puhul on teada, et vahet pole, kui vähe või palju me suhtleme – ta on ja ta jääb 🙂 Vahel ajab suisa ahastusse, kui kuude kaupa üksteisele chatis pihta ei saa, aga kui siis õnnestub lõpuks üks korralik jutuajamine maha pidada, on kõik jälle hästi. See on see täiskasvanuelu…

Marise puhul vaimustab mind kõige enam tema huvi kõigi asjade vastu. Ta lihtsalt… Huvitub kõigest. Jajaa, ma tean, ta ise ütleb selle peale, et sugugi mitte kõigest, aga no võrreldes minuga… Ta käib ja teeb nii palju ja TEAB nii palju ja õpib kogu aeg igasugu asju juurde… Ja oskab sellest kõigest nii köitvalt kirjutada, et iga asja puhul on tunne – nii põnev, peaks ise ka proovima. No mõtteks see minu puhul enamasti jääbki, aga see pole enam oluline, eks 😀

Marise Luxi elu arengutele on olnud läbi aastate nii põnev kaasa elada. No aukartust äratav üldse, kuidas tal nii sujuvalt ja pooljuhuslikult õnnestus nii vähese ajaga nii palju saavutada. Nüüdseks olen sellega juba isegi harjunud, on kuidagi täitsa iseenesestmõistetav, et seal ta elab ja töötab… Kõigega harjub 🙂

Ma olen ääretult tänulik selle eest, et Sütevaka minu ellu nii imelise inimese tõi ja et ta on siiamaani üks minu parimaid sõpru.

Krishtel Vaht fotograafia