Tramaivõi
Ma töötan koos saamatute idiootidega.
Palju õnne mulle.
Keegi teab, kus netis lahkumisavalduse näidist vaadata saaks?
February 2007
No better
37.9
Pea valutab, selg valutab, kurk hetkel enam mitte (kauaks? Küsin ma pessimistlikult)
Soeng on endiselt kole.
Tuju on endiselt alla nulli.
(Ühtlasin pean vajalikuks ära mainida, et seekord pole mu tujul, mis on tõepoolest üllatavalt ja põhjalikult s*tt, vähimatki pistmist mõne sellise, sellise või sellise vahejuhtumiga. Hoopis teised põhjused seekord. Aga põhjapanevad siiski)
Ma tahaks selle kõik välja karjuda, detailselt. Paraku ma ei saa. Kuulukse nimelt, et mingid inimesed actually loevad mu blogi. Seega vaid mõistujutt.
Tegelikult ka
Ma olen üle pika aja saavutanud sellise staadiumi, et absoluutselt mitte miski ei tee mu tuju heaks. No tõesti. Kõik on nii kuradi p*rses. Õigemini. Noh. Otseselt p*rses pole ju midagi. Midagi lihtsalt polegi.
Jah, ma tean küll, et mul on palju toredaid sõpru ja nii edasi.
Isegi ilus ilm, hea muusika ja mõte Londonile ei tee tuju paremaks… See on tavaliselt alati aidanud.
Ilmast on pohhui, muusika tekitab veel depressiivsema meeleolu ja London tundub miski unistus kauges tulevikus. Isegi ei viitsi enam midagi pushida, et see lähemale tuleks.
No täiega noh. Ikaldus.
Ma tahaks ennast väga-väga purju juua, aga kurat… Mis mõtet sellelgi oleks? Tahaks lihtsalt olla. Mitte mõelda. Selle asemel pean minema välja, olema viisakas, minema Pärnusse, tulema varahommikul sealt tagasi, et minna tööle… Milleks see kõik?
Päriselt käega lüüa ka ei saa. Et jätaks Pärnusse minemata või midagi.
Ah, p*rsse. Ma parem ei kirjuta rohkem. Mingit pointi siit nagunii ei tule.
See läks nüüd küll s*tasti
Mitte et ma üldiselt poleks optimist ja juustel poleks omadust kasvada, aga…
RAISK, MU JUUKSED ON LIIGA LÜHIKESED 🙁
Et nagu. Mis kuradi kasu on sellest, et sa viid juuksurile pildi, kui ta IKKA omaloomingut teeb? Miks ta üldse küsib, kas mulle harja laius sobib, kui ta selle jaatava vastuse peale IKKA kitsamaks teeb?
Ma ei eitagi, et harjana nägi kogu see värk sitaks hea välja ja mida lühem see on, seda paremini püsti püsib, aga üldiselt liigun ma 90% ajast siiski ilma harjata. Jajah, ma võiks ja peaks tihemini harja kandma, sest see on äge ja ma teeks/teen seda ka hea meelega. Lihtsalt ma käin tööl, kus ma EI VÕI harja kanda, lisaks ei oska ma seda ise püsti ajada ning oskajat pole enamasti käepärast. Hea öelda, et õpi ära – raisk, te ikka teate, kui saamatu ma igasuguste soengute tegemisel olen??? Peavõru oskan pähe panna (seda enam kanda ei saa, juuksed on liiga lühikesed), kahte punupatsi oskasin endale punuda… See lühidalt ka kõik. Mingisuguseid krokodille või ülespandud soenguid ja muud taolist pole ma kunagi osanud teha ja ma ausõna ei kujuta ette, et ma oma harja püsti ajamisega kunagi ise hakkama peaks saama. Ma olen selleks liiga saamatu, päriselt. Sellest rääkimata, et käed viie minutiga meeletult ära väsiks.
Jah, kui küsimus oleks ainult pikkuses, oleks ma täitsa vait. See kasvab jumala kiiresti tagasi. Paraku on küsimus ka laiuses. Ma ju nägin ise ka, et ta seda kitsamaks tegi, oleks võinud karjuda või midagi… Mulle lihtsalt ei jõudnud kohale, et see üldmuljele nii traagiliselt mõjuda võib. Ja siili ülejäänuga võrdseks kasvatamine pole enam nädalate küsimus, eks.
P*sk.
Hetkel on mul siis soeng, kus juuksed katavad napilt siili osa ära, praktiliselt poisipea, naiselikkusest pole suurt midagi järel, peavõru kandes näeksin välja nagu siilike… Ja mis kõige hullem – juuksed ei ulata kõrva taha! See lihtsalt frustreerib ja ei lase seisu hetkekski unustada. Kui kolm kuud tagasi esimest korda harja lõikasin, ulatusid juuksed loomulikus asendis napilt kõrva taha, üldmulje oli kena naiselik ja kõik oli üldse lill. Nüüd aga… Raisk. Need juuksed jäävad ETTE. Ma ei viitsi mingite klambritega jamada. Isegi läätsede silma panemine on paras k*pp.
Palavik on 37.2, kurk valutab, ehkki olen teed joonud ja tablette imenud, pea ka tuikab, isegi selg ja kael on valusad.
Õnnetu olen.
EDIT: Sain just veel ühe ebameeldiva uudise. Nüüd on ikka kõik asjad tõesti äärmiselt s*tasti.
Krt küll
Ma vihkan kõigi asjade sidumist Gmaili aadressiga. Üritasin täna Bloggeris salvestada Google’i aadressi, et ma ei peaks seda iga kord sisse logides uuesti trükkima (siiani oli mälus vana Bloggeri kasutaja – parool on küll sama, tuli vaid kasutajale @gmail.com otsa trükkida, aga tüütu ikkagi…) – einoh, kõigepealt olin ma sunnitud KÕIK oma Firefoxi salvestatud paroolid ära kustutama ja nüüd keeldub ta üldse midagi Gmailiga seotut meelde jätmast. Mis te tahate öelda, et ma pean hakkama iga jumala kord oma Bloggerisse või Gmaili sisse logides aadresse ja paroole trükkima või? Tramaivõi! (jah, proovisin ka panna linnukesi remember me ette, ei midagi)
HELP, please?
Aga üldiselt pean tunnistama, et on suuremat sorti ikaldus, kui ei jõua kirjutada asjadest kohe siis, kui need on juhtunud, kui emotsioon on veel värske. Hiljem tuleb nii palju uusi asju peale, et enam ei viitsi, noh.
Olgu peale, ma seekord võtan ennast kokku, eriti mõne inimese jaoks 😉
Kolmapäeva õhtul käisin Vaska juures veini joomas. Saime temaga virtuaalselt tuttavaks jaanuari alguses, kui ta juhtumisi mu blogi peale sattus ning seda kommenteeris. Selle peale läksin mina, uudishimulik inimene, muidugi tema blogi lugema ja lugesin ka esimese hooga läbi, nagu see mul tavaliselt ikka juhtub. Nii me siis vaikselt lugesime-kommenteerisime üksteist, kuni mingi hetk tuli pähe mõte, et peaks veini jooma. Aega läks, aga asja sai.
Õhtu oli, ma ütleks, hiilgavalt edukas – meeldivas seltskonnas alkoholi tarbida on alati puhas rõõm, veel toredam on aga avastada, et sa ei olegi ainus hull, sinusuguseid on veel. Vaska on üks nendest. Üldse avastasime igasuguseid huvitavaid ühiseid iseloomujooni ja muid põnevaid asju.
Peale selle tegi ta mulle kanasalatit (njämm) ja pakkus mulle lahkelt kohta oma voodis (sest õhtust sai kahe pudeli veini peale sujuvalt sügav öö).
Ja siis tal on äge koer. Mulle suured koerad üldiselt ei meeldi, aga Elukas on äge. Tõsiselt!
Ma usun, et me hävitame koos veel liitreid veini ära 😛
Tema ise kirjutab sellest õhtust nii:
Möödunud nädala sisse mahtus ka spontaanne, aga sujuv kohtumine Tikriga. Kusagilt oli jäänud õhku mõte, et me peaks ikka kunagi koos ühe veini jooma. Ja kuna mulle see mõte väga meeldis, ja Tikril ei paistnud ka midagi vastu olevat, saigi see teoks tehtud. Kuldnoka häärberis, köögilaua taga leidsid paar punast peeti oma kurva lõpu, ning mida kurvemaks see lõpp muutus, seda rõõmsamaks muutusime meie. Lõpuks olin mina see, kes alla vandus ja nii saime me isegi kolm kosutavat tundi und. Jah, tõepoolest, kui puhtfaktiliselt lähtuda, siis on Tikker mu neti-tuttav, kellega esimesel kohtumisel peale 2 pudelit veini me lõpetasime minu voodis, mis kõlab ju üsna intrigeerivalt ja skandaalselt. Tegelikkuses oli asi küll nii, et minu voodis, minu kõrval on hetkel lihtsalt ainuke koht, kuhu külalised majutakse. Ja meil olid eraldi tekid.
Ei, temasuguseid inimesi võiks mu ümber vabalt rohkem olla. Tõepoolest.
Neljapäeval käisin Marisega kinos Step Upi vaatamas. Väga hea oli. Mulle meeldivad filmid, kus on noored ja armastus ja õnnelik lõpp ja (eriti oluline!!!) palju tantsimist. Tõmbasin endale soundtracki ning olen seda terve tänase päeva kuulanud. Hip-hop, mitte just tüüpiline valik minu puhul. Aga seal on palju väga häid laule, päriselt!
Laupäeval käisin üle kolme kuu juuksuris. Võtsin küll foto kaasa, aga tundub, et juuksur sattus siiski liialt hoogu ning seega on nii siili kui harja osa lühem kui enne. Hari tehti nii hästi, et püsib siiani püsti – mul on jõle kiusatus vaadata, mitu päeva veel, paraku lähen homme Pärnusse ning et emale mitte järjekordset šokki tekitada… Ja noh, harjaga tööle minna pole vist ka eriti kohane. Tänase öö muidugi magan veel ära sellega, aga hommikul duši alla. Eks siis ole näha, KUI lühikesed mu juuksed tegelikult on. Aga noh, eipole hullu – räägitakse, et nad kasvavat tagasi 😉
Mu harjal oli muidu põhjus ka. Ruudul tekkis nimelt kontseptsioon maali “Jumalaema lapsega” modifitseeritud versioonist, kus aupaiste asemel on hari ja lapse asemel nukk… Andsin lahkesti nõusoleku ennast ära kasutada, lõppude-lõpuks meeldib mulle kaamera ees tunduvalt rohkem kui selle taga 😉 Nii nad siis seal Lepaga möllasid ja pildistasid, Polymeris toimus see kõik. Pilte näete ilmselt homme või nii, kui Lepp normaalse arvuti taha pääseb.
Polymeris oli muideks jõle külm. Ainus soe koht oli WC (seal oli puhur), kus me enamik mitte pildistamise ajast istusime – meiki tegime, peeti jõime jne. Seal hakkas mul kummitama Hamleti monoloog, mille kunagi õndsal keskkooliajal pähe õppima pidin, paraku ei tulnud sellest enam meelde rohkem kui paar (noh, kümme või nii) rida, mille tulemusena istusin sel ajal, kui Ruudu ja Lepp asju kokku pakkisid, soojas WC-s peldikupotil ja pidasin Marisega kümneminutilist telefonikõnet, mille jooksul ta üritas netist mulle monoloogi leida. Mingi osa leidis ka.
Hiljem üritasin esimest korda elus juua Valli baari firmajooki millimallikat (aniisiliköör+tequila+tabasco… vist), mille sealsamas põrandale sülitasin. Liiga kaine olin, ilmselgelt. Ja ma pole kunagi seda shottide kurku kallamise kunsti vallanud, IKKA suudan keele sisse pista. Enivei, see oli tõsiselt rõve ja ma pole päriselt kindel, kas teist korda kunagi tuleb. Tõenäoliselt mitte. sest mina, kes ma KUNAGI avalikes kohtades ei sülita, lagastasin iga minuti tagant terve tee Valli baarist Viru mäkki. Päriselt, nii rõve oli.
Siis käisime veel Ruuduga Juuksuris, kus veetsime veidi aega Fille seltskonnas ja kus ma lõbustasin ennast muuhulgas kõrvallauas istuva päris kobeda kuti jälgimisega. Tüüp läks mingi aja pärast minema.
Mingi hetk liikusime edasi Lepa ja Chintise juurde NoKusse ning avastasin sama tüübi taas kord kõrvallauast.
Siinkohal pean aga kurbusega tõdema, et mõned inimesed lõbustavad mind umbes-täpselt nii kaua, kui nad oma suu kinni hoiavad.
Algus oli ju isegi ilus – ta päris, kas ma jälitan teda ja muud taolist. Kui ma aga tahtsin talle kinkida paki suhkrut, mille olin varem Statoilist pihta pannud (sest see oli oranži värvi ning sobis tema pluusiga kokku), väitis ta, et see on solvang. Mis ajast suhkur solvamine on, tramaivõi, tõesti. Üldiselt liikus ta varsti Linnar Priimägi lauda ja sellega asi lõppeski.
Nimi oli tal muide Joosep. Eelnevat pildistamissessiooni arvestades päris naljakas.
Hari oli pärast magamist nagu uus, seega ei raatsinud seda ka täna välja pesta. Käisin Kaidi ja Madisega Ülemistes ning Kaubamajas tähelepanu tekitamas. Oleks tahtnud veel õhtul kuskile välja minna, aga keegi ei tahtnud minuga kaasa tulla ja üksi ka ei viitsinud.
Aga terve õhtu ja öö olen veetnud Iirise blogiga tegeledes. Sattusin hoogu nagu tavaliselt, lähemalt võite sellest siit lugeda.
Nüüd on kurk täiega valus ja pea valutab ja tunne on selline, nagu oleks palavikus. Ühe tassi sidruniteed juba jõin ära, teen vist enne magama minemist teise veel. Aga oli vaja, eks, terve öö üleval passida. See on nii minulik 😛 Millestki hoogu sattumine, noh.
Homme (mis kuradi homme, kell on kolmveerand kuus hommikul) pean käima linnas ning jõudma kolmveerand seitsmeks õhtul Pärnusse kosmeetikusse. Seega seda välja magamise aega nagu oleks. Häda on ainult selles, et ma oleksin pidanud juba väga väga ammu tegema ära ühe asja, mida ma pole siiani viitsinud teha ja see kummitab kogu aeg. Aga noh, mis ikka. Küll saab kunagi tehtud.
Ma nüüd ausalt arvan, et see sissekanne pole suurem asi, sest ma kirjutasin ülehelikiirusel ja ainult selle mõttega, et lubatu lõpuks ometi täidetud saaks.
Edaspidi üritan ikka jooksvalt ja emotsioonivärskelt kirjutada, tuleb ilusam jutt ja lühemad sissekanded ka.
Head ööd. Või tere hommikust. Kuidas iganes soovite 😉