kolimised

Koliks jälle…?

Sain just teada, et üks tuttav perekond mõlgutab Šotimaale kolimise plaane. Laps on neil hetkel poolteist aastat vana – kuni tema koolieani oleks aeg otsustada, kas soovivad püsivalt jääda või mitte. Ise arvavad, et kui just hullu igatsust ei tule, siis jääks sinna.

Meil on juba mõnda aega suur Londoni-igatsus peal. Muidugi mitte kolimise mõttes, oh ei. See sai meile viimati väga selgeks, et kui pole just erialast hästi tasustatud tööd, siis on väikeste lastega Londonis elamine kallis ja mõttetu, Eestis on iga kandi pealt parem. Ja me ostsime ju oma kodu, mida on vaja sisse seada, nüüd on elu paigas. Aga niisama tahaks ju ikka Londonis külas käia, paar korda aastas vanu aegu meelde tuletada ja shopata.

Nüüd, pärast tuttavaga rääkimist, mõtlesime järsku: miks mitte? Kinnisvara ju tegelikult ei seo, selle saab välja üürida. Töö ja lasteaed on mõlemal pool, vahet pole. Laste kooli mineku aeg on alles see, mis tõsiselt seob, siis enam edasi-tagasi tõmmelda ei saaks. Ja kooli kindlasti Eestis, mitte UK-s.

Me lootsime, et saame oma säästudest vajaliku remondi ära teha. Reaalsus on see, et säästa suudame plaanitust vähem, remonti teha tuleb aga tunduvalt rohkem. Kui mu vanemahüvitis ära lõppeb, siis Abikaasa palgast me ära ei ela. Need säästud, mis meil selleks ajaks remondi jaoks kõrvale pandud on, oleksid teatud mõttes turvavõrk – kui Abikaasa pole selleks ajaks tasuvamat tööd leidnud ja mina ka kohe tööle ei saa, siis elaksime veel mõned kuud ära.

Ära elab muidugi, selles pole küsimustki. Küllap Abikaasa leiaks mingi hetk tasuvama töö. Küllap minagi leiaksin midagi. Vähemalt ots-otsaga kokku tuleks me ikka, nii võimekad oleme me küll, selles pole kahtlustki. Ma olen ju optimist, ma eeldan, et kõik läheb hästi. Nii et ma ausalt pole ülearu muretsenud, lihtsalt hoiame töökuulutustel silma peal.

Aga samas olen ma ka mõelnud, et praegust tööturgu arvestades on küll enam kui kahtlane, kui palju meil õnnestuks remondi jaoks kõrvale panna. Mis Abikaasasse puutub, siis erialaseid tööpakkumisi liigub vähe, mina ei tea üldse, mida teha tahaks, peaksin lihtsalt mingi töö otsima. Ja ma ei saaks ju kohe täiskohaga tööle minna, kui seda just osaliselt kodust teha ei saa – Poisile oleks see emotsionaalselt liiga suur muutus, ema ei saaks teda nii palju hoida ka, lasteaiakoht tuleks kõige varem kaheselt ja nii noorelt ma teda sinna nagunii saata ei tahaks.

Aga kui üürikski elamise välja? Koliks jälle mõneks ajaks UK-sse? Kindlasti mitte Londonisse, aga mõnda väiksemasse linna, kus üürid oleks odavamad. Kui sel kombel õnnestuks elamise kõrvalt ka midagi säästa, siis oleks sel mõttel ju täitsa jumet. Oleks hiljem, mille eest oma Eesti kodu remontida.

Ühesõnaga… Vaatame, mis elu toob. Kas Abikaasa leiab tasuvama töö, kas mina leian normaalse töö. Kui leiame, siis ei ole mingit mõtet kolida. Aga kui me siinsete sissetulekutega iga kandi pealt kokku hoides vaid laenu, maksud ja söögi suudaks kinni maksta, aga remondi jaoks mitte midagi säästa ei suuda, siis…

Siis me mõtleme seda kolimise plaani kohe väga tõsiselt uuesti.

Ma tean, et ema kitkub nüüd juba juukseid 😛 Ja no tõesti, see kõik on ainult mõttemõlgutus. Aga minu meelest kõlab see kõik täiesti reaalselt. Nii et nüüd sõltub kõik sellest, mis meist tööalases plaanis saab. Ja me teeme kohe kindlasti kõik endast oleneva, et ikka Eestis midagi normaalset leida. Kui ei leia, ehk siis on ette nähtud veel mõni aeg UK-s elada.

Elame, näeme.

Kuidas kiirelt ja soodsalt mõned suuremad asjad Tallinnast Tartusse kolida?

Uurin ühe inimese tarbeks, äkki keegi oskab midagi/kedagi soovitada, mille peale me ise tulnud ei ole.

Oleks vaja kolida Tallinnast Tartusse pesumasin, teler, külmkapp, pliit (sihuke väiksem), paar pappkasti, vaipa-tekki, natuke riideid jne. Ametlikud kolimisteenused on hirmus kallid, tahaks mingi soodsama variandi leida. Ja mida kiiremini, seda parem.

Oli mõte rentida järelkäru, aga see eeldaks esiteks lahket inimest, kes oleks nõus selle oma auto sappa haakima ja nii Tartusse sõitma, lisaks võiks olla võimalus käru Tallinnast rentida ja Tartus ära anda (nt Lukoili tanklad põhimõtteliselt rendivad ja on ju üle Eesti, aga ei tea, kas nii saab). Või siis teine variant, kui see lahke inimene oleks veel nii lahke, et viiks käru enda sabas Tallinna tagasi ka, aga sel juhul peaks need kaks sõitu ööpäeva sisse mahtuma, muidu läheks käru rent kallimaks.

Kahtlemata oleks tunduvalt kergem, kui leiaks kellegi, kes oma kaubiku/kolimisautoga nagunii selles suunas sõidab ja kel seal ehk nii palju vaba ruumi oleks, et ülalmainitet kraam ära mahuks. Kellegi, kes oleks nõus viisaka tasu eest abistama.

Teab keegi kedagi? 🙂

Keegi sel nädalal suuremat sorti tühja autoga Tartust Pärnusse ei sõida?

Me pidime oma ülejäänud mööbli Tartust juba ammu ära tooma, aga jäi kuidagi venima. Ja siis ei läinud Pets Tartusse ja siis oli tal sealt tulles auto täis ja nüüd kolivad meie viimase elamise üürnikud ootamatult varem ära, täpsemini siis jaanuari viimasel päeval.

Selles mõttes me väga suures jamas õnneks pole, et nende praeguste üürnike uues elamises on hetkel üks mitte kasutuses olev tuba, kus nad olid nõus meie kraami nii kaua ladustama, kuni Petsiga tuldud saame. Aga oleks kahtlemata kõige ideaalsem, kui me leiaks hiljemalt 31. jaanuariks võimaluse selle Tartust Pärnusse saada.

Ma arvan, et on suht kaduvväike võimalus, et mu blogi loeb mõni inimene, (kes teab mõnda inimest), kellel on kaubik (või mingi eriti suur tavaline auto), kes sõidab juhtumisi just sel nädalal tühja autoga Tartust Pärnusse ja saaks meid aidata. aga küsima ju igaks juhuks ikka peab 😀

Igasugu ametlikud kolimisteenused on nii kallid, et neid me kasutama ei hakka, sel juhul ootame Petsi ära. Või kui keegi äkki teab mitte nii ametlikke veidike odavamaid teenuseid, siis võib ka soovitada 😛

Kolimistest, vol 2

Ma olen oma elu jooksul tohutult palju kolinud – erinevate Eesti linnade vahet, Londoni ja Eesti vahet. Tuli meelde, et olen sellest kokkuvõtvalt juba kirjutanud – näe, siin. Jätkates sealt, kus toona pooleli jäi, siis…

11. Brixtoni esmamuljetest kirjutasin siin, meie toa pildid on siin.
12. Märtsis 2008 pidime Brixtonist ära kolima, elasime nädala sõprade juures ning leidsime kaheks kuuks ajutise elukoha Coldharbour Lane’il, ka Brixtonis. Seal oli aga nõme, lisaks avastasin, et olen rase, seega
13. mais 2008 kolisime West Norwoodi (mõned pildid on siin ja siin, aga tervest elamisest, tundub, ei olegi)
14. oktoobris 2008 tagasi Eestisse – Tartusse Tiigi tänavale
15. märtsis 2009 Tähtverre
16. septembris 2009 taas Londonisse, peatusime esimese nädala oma viimases korteris Iire ja Steni juures ning kolisime siis korrus kõrgemale (mõned pildid siin, rohkem ei viitsi otsida)
17. juunis 2010 (tegelikult isegi mai viimasel päeval) Pärnusse ema juurde
18. novembris 2010 oma uude koju

Eilsest pikemalt

Mäletate, ma laupäeva õhtul kirjutasin, et kõik on kontrolli all? 😛 Pean paraku oma sõnu sööma – lõpp oli hektiline nagu tavaliselt. Ei mina tea, kas me kunagi ka organiseeritult kolida suudame… Ilmselt tuleks kasuks, kui see ei toimuks kellaaja peale ja lennates, seega piiratud pagasiga.

Kui teise laari asju Eestisse saatsime, lähtusin puhtalt silmamõõdust – paistis, et need, mis alles jäävad, peaks meie viide kotti-kohvrisse ära mahtuma küll.

Nojah, otse loomulikult olid nii registreeritud kui käsipagasis kõik kotid lõpuks pungil täis, käsipagasikotte oli üleüldse lubatud kahe asemel neli – küll kavatsusega need lennujaamas tühjemaks saada ja ümber pakkida. Lihtsalt nii kiireks läks lõpuks, et viskasin viimased asjad ühte suurde õlakotti kokku, pidime hakkama lennujaama poole sõitma. Korralikult ära koristada ka kõike ei jõudnud, koridorist näiteks tolmuimejaga… Muu sai samas suht korda.

Igatahes oli pakkimise õhkkond pingeline, sest kogu aeg tundus, et kuidagi ei mahu ning lisaks oli Plika äärmiselt viril, ainult nuttis ja klammerdus ja tahtis süles olla, kui meil mõlemal oleks olnud vaja kibekiiresti sada muud asja ära teha.

Niisiis… Lennujaama sõit oli planeeritud kolmveerand neljaks, kümme enne nelja saime isegi minema. Kohale jõudsime samuti plaanitult… Veidi enne viit vist. Lend läks 18:40.

Olime kodus kohvreid jõudumööda kaalunud ja vastavalt vajadusele raskemaid asju mujale ümber tõstnud. Viimased numbrid, mida teadsime, olid umbes sellised, et üks kohver 20,5 kg, teine 18,1, kolmas 11,8, käsipagasis 8,7 ja 11,2 – lubatud oli 20+20+10+8+8, käsipagasi mõõdud ka nagunii ei klappinud. Lootsime lihtsalt, et käsipagasit keegi kaaluma ega mõõtma hakka, kunagi varem pole seda tehtud.

Pärast viimast kaalumist sai muidugi suurtesse kohvritesse veel mõned asjad juurde pandud + eraldi olid seljakotis läpakad + suur õlakott suvaliste asjadega (hambaharjad jms) ning külmkapist kaasa haaratud söögiga, mis oli plaanis pärast check ini ning enne turvakontrolli ära tarbida, kodus polnud lihtsalt aega.

Lennujaamas istusime kõigepealt maha ja organiseerisime asju veidike ümber – mahutasime viimase suvalise näga ja tühja seljakoti kohvritesse, suurde õlakotti jäid ainult kaks läpakat (oleks pidanud nagunii turvakontrolli jaoks käsipagasist välja kiskuma, ei hakanud neid sinna siis enne toppimagi) ja söök. Seejärel suundusime rõõmsalt kohvreid ära andma.

Esimene probleem – süsteem ei tunnistanud Plika ID kaarti. Viga polnud mitte kaardis, vaid süsteemis, õigemini selles, et laps oli seal registreeritud ühe täiskasvanuga koos vms. Ei saanudki aru, kas alati on sihuke kamm või mis iganes, lõpuks võeti hoopis passi andmed, sellega oli kergem asja korda saada. Õnneks oli Plikal pass olemas ja käepärast…

Teine probleem – nad päriselt käskisid meil oma käsipagasi sinna kuradi raami suruda. Spordikott, mis on küll täiesti valedes mõõtudes, läks üllatavalt kohe läbi, no see oli Plika riideid täis, pehme. Kohver oli aga pilgeni täis tuubitud, lisaruumi andev lukk loomulikult lahti. Kästi vähemaks võtta. Noo, surusime sealt siis mõned asjad registreeritud pagasisse, saime luku kinni ja raamist läbi. Toidu- ja läpakakotti me üldse ei maininud ega näidanud, see jäi õnneks tähelepanuta.

Kolmas probleem – süsteemis oli kirjas, et me oleme maksnud ainult ühe kohvri eest. Mul tekkis kohe paanika – tavaliselt kontrollin sellised asjad kolm korda üle, aga kasutasin AirBalticu lehte esimest korda, mõtlesin, et äkki kuidagi jäigi kahe silma vahele. Mingit paberit ma muidugi polnud välja printinud, reeglina ei lähe seda ju vaja. No ma olin seal sellise näoga, et hakkan nüüd kohe nutma (närvid olid ikka jumala läbi, koha peal kohvri eest maksmine on ju tunduvalt kallim – £18, ma küll ei mäleta, palju netis oli), aga tädike oli ka hästi kena ja lahke, rahustas, et saab helistada ja järele kontrollida… Ja tuli välja, et me olime ikka kahe kohvri eest maksnud. Jumal tänatud!

Neljas probleem – kui meie kohvrite 20,4 ja 21,5 kg peale ei öeldud midagi ja lasti läbi, siis Plika kohver kaalus lubatud 10 asemel 13,9. Seda on liiga palju, ütles tädike – parim, mis ta teha saab, on meilt 2 kg eest raha võtta, päris niisama ei saa (üks lisakilo maksis £12.50). Küsis, et äkki me saame ikkagi veel midagi ümber pakkida. Et palju see käsipagasi spordikott kaalub, äkki sinna veel mahub… Kaalus vist umbes-täpselt 8 kg. KUI ta oleks käskinud teise käsipagasikohvri ka kaalule panna, oleks me jälle sügavas jamas olnud, too teine oli ju ligi 12 kg. Kuna see aga niigi raami mahtuda ei tahtnud, siis selle vastu ta õnneks huvi ei tundnud, sinna tema meelest ju midagi juurde ei mahtunud.

No igatahes Abikaasa tõmbas siis endale veel ühe T-särgi selga, pani ühe suure lina Plika käru alla, mõned pisemad asjad surus spordikotti ja oo üllatust – 11,9 kg. Tädike oli sellega rahul ja lisaraha ei tahtnud.

Kokku veetsime check inis vist küll pool tundi, aga kõik jamad lahenesid järjest ning saimegi kõigi oma ülekilodega midagi lisaks maksmata läbi!

Siis tegime kiire söömaaja ning läksime turvakontrolli. Nagu arvata oligi, ei huvitanud kedagi, et meil läpakad eraldi kolmanda kotiga olid – saime kiiresti ja probleemideta läbi. Siis võisime juba läpakad käsipagasisse suruda – kohvri lisaruumi lukk sai uuesti lahti tehtud, viiest lisakilost rääkimata 😀

Väravas oli mõnusalt vaikne ja tsiviliseeritud. Olen harjunud Easy ja Ryaniga, kus on meeletud massid ja järjekorrad, samuti olen juba erinevate jamade tõttu (lumi, lihtsalt s*tt ilm, tuhk jne) täiesti harjunud sellega, et kõik lennud jäävad alati hiljaks. kuna AirBalticul on aga nummerdatud istmed, polnud mingeid sabasid – kõik istusid rahulikult ja ootasid. Meid kutsuti kohe leti juurde, anti kärule kleeps ja puha.

Lennukisse hakati kutsuma tervelt 20 minutit enne väljasõitu – ma olen harjunud, et lennuk jõuab kohale alles väljasõidu ajal, pool tundi hiljem hakatakse sisse laskma, siis kiirustatakse kõiki meeletult tagant… Nüüd kutsuti ilusti istekohtade järgi, alates kõige tagumistest. Oli aega rahulikult kulgeda ja kotte ära panna, keegi ei rapsinud.

Kõik lapsed olidki vist lennuki tahaotsa koondatud. Plikal oli igatahes lõbu laialt, ta leidis endale kohe mängukaaslase 2,5-aastase Läti poisi Patriku näol (tore kokkusattumus, õe poisil ju sama nimi). Stjuuardessid ei lasknud ennast absoluutselt häirida sellest, et lapsed pidevalt vahekäigus kakerdasid (no hoia neid väikeseid suslikuid kinni, just selliseid paariaastaseid, kes juba ringi jooksevad, aga seletamisest veel aru ei saa) – naeratasid, paistsid siiralt mitte kurjad olevat, et pidevalt ootama pidid, kuni laps eest ära tõsteti, vahel astusid ka lihtsalt üle, kui võimalik oli.

Oo, ja lastele jagati ju mänguasju. Oo, ja veel mida… Vanemad lapsed said joonistusmaterjali, aga väiksemad… Näpunukud! Plika on ju suur näpunukufänn, esimesed sai vanaemalt jõulukingiks, et lennukis põnevam oleks, sellest ajast on neid järjest kingitud, koos nende viimase kahega on kollektsioonis vist juba kaheksa nukku.

Lisaks oli õndsus see, et peale söögi mitte midagi müüa ei pakutud. Kõik viimased korrad olen Ryaniga hullunud, neil on seal mingid suitsetajate nätsud või mis iganes ja õnneloos ja rongipiletid ja sihukest suvalist träna nagu lõhnad jne, lennu ajal kordagi rahu ei saa, järjest teadustatakse valjuhääldist uusi idiootsusi, mida keegi õnnetu töötaja siis mööda lennukit ringi pakkuma peab.

Aa, õige küll, AirBaltic laenutas alguses mingid miniarvuti taolised asjad välja – me ei pannud pakkumist tähelegi, tegelesime siis vist lapsega. Alles reisi lõpus, kui kokku korjati, vaatasime, et oi kui äge. Suuremad lapsed vaatasid sealt reisi ajal multikaid näiteks, suurepärane lastelõbustus ju. Ei tea, kas sealt päriselt ka netti sai või kui palju sihuke laenutus maksis… Igatahes tunduvalt etem pakkumine reisi meeldivamaks tegemiseks kui Ryanairi õnneloos ja lõhnad.

Sõitsime õigeaegselt välja, jõudsime õigeaegselt kohale, saime passikontrollist nii kiiresti läbi, et pidime 10-15 minutit kohvreid ootama… Aga kõik olid ilusti olemas, kaduma ei läinud midagi.

Ühesõnaga hoolimata kõigest negatiivsest, mis me Abikaasaga AirBalticu kohta kuulnud oleme, oleme meie nüüd küll paadunud fännid – oma kogemus ju ikka kõige olulisem 🙂 Saime vaid kuu enne väljasõitu suveks kaks-kolm korda odavamad piletid, kui ükski teine lennufirma pakkus, saime Plikale tasuta 10 kg pagasit, saime nummerdatud istekohad, mistõttu lennueelsed protseduurid olid ütlemata meeldivad ja rahulikud, teenindus oli meeldiv, kõik toimus õigel ajal… No mitte midagi pole ette heita!

Kuna järgmine kord lennates on Plika ilmselt juba kahene, peaks Easy ja Ryaniga tema eest juba täishinda maksma. Estonian Airiga saaks 33% soodukat, aga piletid on nii kallid, et lõppkokkuvõttes on ikka odavfirmadega soodsam. AirBalticul tasub nüüdsest eriti terav pilk peal hoida – seal on ju kohati väga odavad piletid, aga 2-11 aastased saavad soodustust sellegipoolest. Riiast lennata on muidugi veidi ebameeldivam kui Tallinnast (ümberistumisega ju isegi saaks sealt, aga oleks mõttetult kallis ja ajakulukas), samas Pärnust Riiga minna pole ka suurem vaev.

Selle üle muidugi mõtisklen siiani, kas too käsipagasi mõõtmine oli lihtsalt juhus või äkki ongi just AirBalticu teema, et nemad alati turvakontrollis käsivad sinna raami toppida. On kellelgi kogemusi? Igatahes ei saa seda kuidagi halvaks kogemuseks pidada, eks reeglid ju ongi täitmiseks. Ja alati annab nendest sellegipoolest mööda hiilida, nagu meie läpakate hiljem lisamisega tegime 😛 Ja enamasti polegi tegelikult vaja mööda hiilida – kui kogu elamist ei koli, vaid lihtsalt külas ja shoppamas käia, pole ju asju ka nii palju.

Abikaasa õde oli ilusti lennujaamas vastas, saime kohe kodu poole sõitma hakata, kohale jõudsime veidi peale kahte. No ja mina jäin muidugi alles kuuest magama, kui väljas juba valge oli 🙂 Magasime kõik 11-ni. UK aja järgi 9, seega täiesti normaalne. Nüüd tuleb ainult vaadata, kuidas need magamisharjumused pisitasa kaks tundi varasemaks lükata. Plika tänane lõunauni algas ka umbes pool neli või neli, praegu igatahes magavad Abikaasaga veel mõlemad, no nad on mõlemad ka natuke tõbised.

Pakkisime täna oma viis kohvrit jälle ümber – panime eraldi ära need asjad, mida kuni omaette kolimiseni vaja ei lähe, nood kohvrid said eest ära nurka tõstetud. Kättesaadavamasse kohta jäi väike kohver Plika mänguasjadega, suur kohver meie riietega ning väike kott Plika riietega. Nüüd mahub toas jälle ringi pöörama, ehkki meeletult kitsas on. Eks üritame hakkama saada 🙂

Scroll to Top