Author name: Tikker

Head asjad #84 – poplood klassikalises võtmes

Lohisev pealkiri, jällegi, aga ma ei mõelnud midagi paremat välja.

Mul on küll omad lemmikud nii popmuusika kui klassikalise muusika seas, aga neid on siiski pigem vähe. Kuulan tsipakene igasugu muusikat ja ei fänna põhjalikult õieti kedagi.

Aga mingil põhjusel ma lihtsalt jumaldan muusikat, kus on segatud kaasaegne ja klassikaline. Kusjuures, see kehtib ka tantsu kohta – ma ei ole eriti suur balleti ega ka… No ütleme, hip-hopi 🙂 fänn. Aga kui esituses on ühendatud kaasaegse ja klassikalise tantsu elemendid, naudin seda üsna kindlalt. Sellel ma siiski pikemalt ei peatu, sest tänase postituse teema on muusika.

Tegin just põneva avastuse – arvasin, et C-jami olemasolust saime me teadlikuks Augustiunetusel 2013, kui neid Supelsakste hoovis kuulama sattusime ja vaimustusime, aga ole lahke – blogi otsingust tuli välja hoopis üks 2010. aasta postitus, juba siis vaimustusime. Too esimene kord see vaimustus ilmselt lihtsalt ununes, aga Augustiunetuselt ostis Abikaasa kolm nende plaati, mis pärast autos omajagu mänginud on.

Selles on midagi nii… Seksikat 😛 Kui kõiksugu populaarseid puusa nõksuma võtvaid ja raadiost ning meediast tuttavaid lugusid mängitakse klassikalses võtmes (noorte ilusate seksikate inimeste esituses), nii et tukad lendavad. Olgu see siis Metallica või ABBA.

Ühesõnaga, eile õhtul käisime naistepäevakontserdil, kus esinesid The Ilves Sisters ja C-jam. Ja no see oli NII ÄGE kontsert, et mul pole selle kirjeldamiseks lihtsalt sõnu. Suu oli kõrvuni peas põhimõtteliselt kogu aja, paljud lood panid automaatselt kaasa liikuma, paljud tekitasid lihtsalt kananaha ihule…

Mis lood esimese hooga meelde tulevad, mis mulle kõige enam meeldisid… Ilvese õdedelt Grease’i “You’re the one that I want”, ühe mu suure lemmikfilmi Notting Hilli algusest ja lõpust tuttav “She”, Frozeni “Let it go”, ABBA “Lay all your love on me”… C-Jamilt Gloria Gaynori “I will survive”, Michael Jacksoni “Bad”, Queeni “I want to break free” ja siis veel mitu lugu, mis hullult meeldisid, aga mille nime ei tea… Ja no lõpetuseks nende kahe koos esitatud “Pretty Woman”, mis oli kirsiks tordil ja läks kordamisele.

Ohh… Imeline. Soovitan soojalt kõigile. Pärnus oli esimene kontsert, kõik teised on veel ees. Väärt iga senti 😛 Meil olid õnneks Abikaasale kingitud Piletilevi kinkekaardid, nii et pidime ainult pool ise maksma.

Kusjuures see kontserdi mõte tuli meil täitsa viimasel minutil ja juhuslikult – need kinkekaardid hakkasid aeguma, olime mõelnud teatrisse minna, aga nädalavahetusel lehitsesime Abikaasa vanaemal külas olles Õhtulehte, mingi hetk Abikaasa näitas reklaami, et läheme hoopis sinna. Koju jõudes googeldasin Ilvese õdesid, kellest ma polnud midagi kuulnudki, vaatasin Ringvaate klippe, otse loomulikult vaimustusin ja nii need piletid ära ostetud saidki.

Kusjuures, isegi 2010 polnud mitte esimene armastus sellist stiili muusika vastu, juba teismeeas meeldis mulle Apocalyptica, kes ongi vist eelkõige tuntud Metallica loomingu tšelloversioonide esitusega.

Kui nüüd C-jami CD-d üles leiaks, siis võtaks autosse. Kuna ma olen nii algaja juht, siis raadiot kuulata ma ei taha, aga sellist sorti instrumentaalmuusika oleks taustaks ülimõnus.

Hakkan jälle iseendaks saama

Poolteist kuud tagasi tuli üsnagi eikusagilt ja täiesti ootamatult paras põnts, pärast mida ma ei jaksanud positiivne olemisele enam mitte mõeldagi – vedasin ennast lihtsalt kuidagi päevadest läbi. Eks ajaga läks järjest paremaks ja toredaid hetki on olnud omajagu, aga siiski-siiski… Kõik tundus olevat üle pea kasvanud ja jaksu polnud õieti millegi jaoks.

Kuu aega tagasi oli üks helge õhtu, kus ma esimest korda pärast toda jama suutsin argitoimetusi nautida. Koristamisega on aga pärast seda olnud ikka üpris kehvad lood – nõude ja pesu pesemine käib autopiloodil, asju korjan aeg-ajalt kokku, enne külaliste tulekut saab veidi rohkem pingutatud, aga reeglina on kodu ikkagi nii sassis, nii sassis… Ja mulle ei meeldi segadus üldse, see häiris mind sügavalt… Aga mis teha, kui mõte koristamisest meeldis veel vähem 😀

Kui tuju on hea, siis jõuab ka tööpäeva õhtutel üllatavalt palju ära teha. Sellises pooletoobises olekus aga, milles ma viimased poolteist kuud viibinud olen, olid koristuskihu tekkimise ainsaks lootuseks nädalavahetused. Ootasin ja ootasin, no ei tulnud, sundima ka ei hakanud. Kõik nädalavahetused olime kas kodust ära või lihtsalt logelesime. Logelemist on ka vaja, olen nõus. Aga kurat, kuidas mulle see segadus ei meeldinud.

Eile oli ka täielik logelemise päev. Kuna enesetunne oli terve reede ja pool laupäeva üsna kehv, siis ei olnud mingit tuju midagi asjalikku teha. Magasime kaua, sõime inglise hommikusööki, käisime Abikaasa vanaemal külas, ülejäänud päeva olin arvutis ja viisin ellu juba aastaid ootel olnud plaani: seni neljas-viies eri kohas kirjas olnud telefonid, e-mailid, aadressid ja sünnipäevad ühte kohta koondada. Sellisesse, kus need on alati käepärast ja kunagi ära ei kao. Ja kust need saab otse telefoni. Ehk siis Google Contacts 🙂 No ütleme nii, et oli tükk tööd, aga mulle selline nokitsemine meeldib ja eile oli täpselt vastav tuju ka.

Lõpetasin öösel kell kolm, magasin täna kella 12-ni. Abikaasa jäi juba üheteist paiku magama, aga ärkas ka alles koos minuga. Oli mõte minna perega kuskile matkarajale, mis muutus sujuvalt mere äärde mineku ideeks, kuna tuul oli aga üsna tugev, siis ma jäin lõpuks hoopis koju.

Ja üllatuslikult tekkis mul lõpuks ometi kauaoodatud koristamise kihk. Ma arvan, põhjuseks on üks tööasi, mille nädalavahetuse jooksul ära tegema pidin. Kui ma pean kodust töötama, siis tuleb tihti vastupandamatu soov koristada 😀 Seega saatsin suurima heameelega Abikaasa pärast mere ääres käimist lastega õele külla ja ütlesin, et tulgu koju alles uneajaks.

Ja siis ma koristasin. Küürisin köögis soojamüüri ja pliidi kohal olevat seina, nihutasin elektripliidi paigast ära, et sealt alt kõik puhtaks saada, vahetasin köögilaual vakstu ära, sättisin kogu ülejäänud elamisest asjad eest ära, et saaks põrandaid pühkida ja pesta… Kuna segadus oli suur ja põrandaid pesin viimati ilmselt detsembris, siis jah, tegemist jagus. Pidin ennast kogu aeg tagasi hoidma, et mitte asjade ära panemise ja organiseerimise lainele jääda, sest muidu poleks põrandate pesemiseks enam aega jagunud, aga tahtsin selle kindlasti kaelast ära saada.

Nii et kodu on nüüd hulga puhtam kui enne. Koristamist ja sättimist on muidugi veel küllaga, aga minu jaoks kõige tüütum osa on nüüd lõpuks ometigi tehtud. Tööasjaga tegelemiseni jõudsin kell pool üksteist, aga ka see sai tehtud. Ja näe, nüüd isegi blogitud.

Ja tunne on positiivne, see on kõige olulisem. Jaanuari jama suhtes on endiselt äärmiselt vastakad tunded ja ma ei ole kindel, milline selle lahendus olema saab, aga lasen asjal settida ja tegelen seni ülejäänud eluga. Sest tegemist on oi kui palju. Ja üle pika aja on tunne, et ma jälle jaksan. Et seda jaksu jaguks!

Minu nutiajalugu

Esimest korda tekkis mul mõte hakata nutikaks pisut üle viie aasta tagasi. Nii naljakas on lugeda oma toonaseid mõtteid ja muresid, mis kajastuvad selles ja selles postituses. Siis olid reaalselt valikus qwerty klaveriga nutikad ja äge välimus tundus nii oluline. Samuti uurisin, kas GPS ikka on kõigil ja kas erinevate telefonide fotokate kvaliteedil on vahet.

Praeguseks tundub idee qwerty klaverist midagi väga kummalist, ilma kaanteta nutika kasutamine ei tuleks pähegi, mis teeb telefoni värvi täiesti ebaoluliseks, Google Maps on nutika nii iseenesestmõistetav osa, et selle olemasolule isegi ei mõtle ja odavama otsa nutikate fotokate ebarahuldava kvaliteedi tõttu ma endale aastaid telefoni valida ei suutnudki.

Kuu aega hiljem olin telefoni välja valinud – Digi testivõitja LG P500. Praegu selle parameetreid vaadates itsitan pihku. Saan aru, et viis aastat on tehnikamaailmas tohutu aeg, aga ikkagi 😀 Igal juhul jäi see toona lõpuks ostmata, kuna tahtsin kindlat värvi punast, aga hind ja tingimused ei sobinud.

Kasutasin nuppudega Nokiat rõõmsalt edasi, kuni sama aasta lõpus jälle nutikaihalus peale tuli. Raha polnud toona üldse, mis reaalse ostuvõimaluse välistas, see aga ei takistanud mul nö window shoppingut ehk lihtsalt telefoni valimist. Toona tundus väikeste laste tõttu ülioluline tolmu- ja niiskuskindlus, samuti sai paika pandud parameeter fotoka valimiseks, millest olen lähtunud siiani – et teeks häid pilte ka hämaras.

Aasta läks jälle rahulikult nuputelefoniga mööda, kuni 2013 sügisel tekkis järjekordne kihk nutika järele. Niiskus- ja tolmukindus oli endiselt teemaks, toona eelistasin pigem väiksemat ekraani, seega jäi sõelale Sony Xperia ZR. Kaalusin ostu päris reaalselt, aga päev hiljem otsustasin siiski, et €500 on nutika eest liiga röögatu hind ning loobusin ostumõttest.

2014 juunis veetsin taas aega arvustusi lugedes ja ideaalset telefoni otsides. Kuna see on hiigelpikk postitus mitmel teemal, siis kopeerin siia teemasse puutuva lõigu:

Välja valida ei suutnud ikka midagi (ehkki oleks järjest rohkem vaja), sest sellist telefoni, nagu mina tahan, lihtsalt pole: 4,3-tollise ekraaniga, VÄGA hea kaameraga ja muidu kiiret Androidi, lisaboonuseks oleks vee- ja tolmukindlus. Sony Xperia Z1 Compacti promotakse hullu moodi ja tundub muidu igati ideaalne, aga kaamera olevat kehvades valgustingimustes üsna halb. Ideaalse telefoni eest ma võiks rohkem maksta, aga sellisel juhul küll mitte. Teine variant oli Sony Xperia V, mis on vanem mudel ning hind on praeguseks mõnusasti kukkunud – seda kaalusin, kuna tundus, et on ka praegu täitsa arvestataval tasemel, kaamera muidugi oleks suht sama, aga noh, selle hinna eest ning esimeseks nutikaks ehk tuleks kõne alla. Ega ma siiski pole kindel, kas asi on seda väärt või kui kiiresti see telefon tehnilises mõttes aeguks – kui ma ostan, siis tahaks ju pikaks ajaks… Ülejäänud miniversioonid on mu teada kehvema sisuga, peale Sony kellelgi vee- ja tolmukindlust nagunii pole, nii et neid ma pikemalt ei uurinud. Ja 5-tollised on nii kuradi suured…

Vaid loetud päevad hiljem – kaks ja pool aastat pärast esimesi nutikateemalisi mõtteid – andsin pidulikult teada, et hakkasin lõpuks nutikaks ehk sain €150 eest õekese kasutatud Samsung Galaxy SIII omanikuks. Tõsi, Samsungid on mu meelest siiani koledad ja ümmargused, aga toona oli see suurepärane võimalus nutimaailmaga korralikult tuttavaks saada.

Neli kuud hiljem sain tänu soodsale pakkumisele ka mobiilse interneti – mis, olgem ausad, on ikkagi nutika kasutusmugavuse väga oluline osa, nagu ma kuu aega hiljem oma viiekuist nutikakogemust kokku võttes ka tõdesin.

Ka siis, novembris 2014, pidasin ma viietollist ekraani liiga suureks. Ilmselt aja jooksul siiski harjusin, ega täpselt ei mäletagi… Kindel on aga see, et kui ma veebruaris 2016 Samsungi puruks pillasin ning võtsin seejärel ajutiselt kasutusele kolleegilt saadud 4,3-tollise ekraaniga LG, tunnetasin igal juhul väga teravalt, KUI kehv on nii väikese ekraani peal trükkida. Sel ajal kinnistus minus lõplikult veendumus, et alla 4,7-tolline ekraan on minu jaoks tulevikus välistatud.

Ligi viis kuud sain selle telefoniga siiski asjad aetud, kuni see juuni lõpus tuksi läks. Samal ajal oli just puhkus algamas, nii et võtsin seda kui märki, tegin läbi ehtsa nutivõõrutuse, elasin terve juuli ilma nutikata, parandasin augusti alguses Samsungi ära ja rõõmustasin siiralt, et saan jälle normaalse suurusega ekraani kasutada.

Seda rõõmu ei jagunud aga kuigi kauaks. Hiinast tellitud kaaned polnud veel kohale jõudnud, seega oli telefon “paljas” ning kõigest nädal-paar peale parandamist pillasin selle kivipõrandale – ekraanile tuli küll vaid üks mõra, mis ei seganud kasutamist, aga irooniline oli see siiski. Seejärel tekkisid aina süvenevad probleemid telefoni laadimisega, kuni see novembri alguses lõplikult otsad andis ning parandamisel ma mõtet ei näinud. Päev hiljem sain mobiiliarve, millelt avastasin, et ka soodne mobiilse interneti pakkumine on läbi saanud, seega võtsin seda kui märki aeg maha võtta.

Viimased neli kuud on möödunud mittenutikalt ning see on olnud parasjagu pikk aeg, et sõltuvustest üle saada ning adekvaatsemalt hinnata, mis vajadused mul siis ikkagi täpselt on.

Sellest aga pikemalt järjepostituses, mille kirjutan järgmisel nädalal.

Hõissa, vastlad

Ma ei tea, MIKS vastlakuklid mind niiviisi vaimustavad, sest noh, rangelt võttes on tegu ju lihtsalt saia ja vahukoorega… Aga need on imemaitsvad, olen neid alati jumaldanud 🙂 Iga aasta veebruaris saab rohkesti söödud.

Abikaasa ja Plika ei hooli vahukoorest, neile maitseb pigem kukkel. Abikaasat jätab see teema üldse ükskõikseks, aga sööb ikka ja kõike, Plika jätab vahukoore minule. Poiss on minusse ja sööb meelsasti kogu kremplit.

Mulle moosiga kuklid reeglina ei meeldi, valin alati traditsioonilised, puhta vahukoorega. Kui tööl kukliisu tuli, sai Rimi omi ostetud, need olid täitsa head. Koju ostsime reeglina Mai Comarketi majas asuvast kohvikust. Vahel hilisõhtul suure kukliisuga sai Selverist parema puudumisel ka Pagaripoiste kuklid koju toodud, aga need ei olnud ikka üldse need…

Mis ajendas mind aga seda postitust üldse kirjutama – ma ei ole kindel, kas Pärnu Taluturul on igal aastal nii võrratu kuklivalik olnud, aga sel aastal oli see ikka täiesti imeline. Nad reklaamisid FB-s üsna agaralt, nii et olin teemaga kursis, aga ostnud olime ainult ühe korra tavalisi… Kuni täna õhtul sobivalt kesklinnas aega parajaks tegime ning mõtlesin, et vaatan, mis saada on. No ja siis ostsime erinevaid, prooviks. Ja vaimustusime.

Ma kõigepealt tutvustaks teile äkki menüüd. 11 erinevat varianti, millest kaks esimest nö traditsioonilised ehk tavaline ja moosiga, ülejäänud üheksa aga üsna erilised:

Kui me täna seitsme paiku kohale jõudsime, olid pakkumisel peale tavaliste veel karamelli, astelpaju ja vaarika. Siin albumis (fotode autor: Andra Kalda) on näha kõigi kuklite pildid, ma blogisse panen vaid need, mida me sõime:

Karamellikreemiga sõi Abikaasa koha peal ära, sellest maitsesin ainult natuke kreemi ja väga mõnus oli. Abikaasa kommenteeris hiljem, et moos olla hirmus magus olnud. Vaarikas oli ka väga mõnus… Aga meie pere absoluutne lemmik oli astelpaju – vahukoor oli nii mõnusalt hapukas ja moos magusam, aga ka väga hea – meeldis isegi minule, kes ma kuklis moosi ei armasta. Lihtsalt imeline.

Hind on noil kuklitel muidugi pea kolmekordne võrreldes “tavalistega”, aga koostisosad on ka kvaliteetsemad, kuklid ise on mõnusalt suured ja rohke vahukoorega… Nii et igati oma hinda väärt.

Järgmisel aastal on loodetavasti sama hea valik. Need keedukreemi omad tunduvad väga põnevad ja üldse… Kõike tahaks proovida.

Nomnom.

Selline sõbrapäev

Valentinipäev pole meie peres kunagi teemaks olnud, aga täna juhtus nii mõndagi toredat, mida mäletamiseks kirja panna, päevast täiesti sõltumatult.

Üks uus sõber. Ostsin kolleegilt. Tänasest ametlikult minu oma. Minu nimel.

Üks paar uusi teksaseid (€7.50) ja üks uus punane kleit (€8.50). Mu püksipikkus on tegelikult 36, aga alt kitseneva lõike puhul ajab 34 asja ära. Sedagi ei ole ma suutnud normaalse hinnaga kuskilt leida. Humana FTW.

Mõnus perekondlik õhtusöök Krooni kohvikus, kus oli imearmas teenindaja, kes lastega ülihästi läbi sai. Lapsed olid seitsmendas taevas – said rohkelt tähelepanu, õhupalle ja kommi ja… 😀 Külalisteraamatusse kirjutasid täiesti omaalgatuslikult 😀 Plika kirjutas lause esimese poole ja Poiss palus tal teise poole enda eest lisada. Ta küll oskab kirjutada, aga raamat oli üsna kõrgel ja püstises asendis, Plika ulatas paremini. Nime kirjutas Poiss ise 😛

Poiss tuli lasteaiast kaardihunnikuga.

Ja muidugi neljajalgne sõber, kes meid kodus ootas. Lihtsalt imeline, ma ei väsi kordamast, KUI PEHME üks kass olla saab. Ja KUI ARMAS. Kuidas ta ronib sülle või selga igal hetkel, kui korraks istuda… Või kükitada. Kuidas ta ronib kõige jaburamatesse kohtadesse. Kuidas ta lihtsalt on ja nurrub ja on nii imeline.

Päeva lõpetuseks sai tuludeklaratsioon kah esitatud. Võib rahul olla 🙂

Scroll to Top