March 2017

Kuu aega autoomanikuna

Kuna sain auto enne ostu nädalaks “proovida”, siis tegelikkuses olen selle autoga ringi vuranud ju isegi kauem. Ühtpidi olen täiesti harjunud, teistpidi aga ikka veel üllatunud – kas tõesti on MINUL auto, millega ma saan IGA PÄEV sõita?

Ega ma palju sõitnud ei ole. Peamiselt ikka marsruudil kodu-töö-kodu, üsna tihti koju sõites ka ema juurest läbi põigates, et pärast kooli sinna läinud Plika peale võtta. Sekka vahel harva kool, lasteaed või mõni asjaajamine linnas. Pikkadest sõitudest siiani vaid Tallinnas käik proovinädala nädalavahetusel – käisime sealt Abikaasa uut tööautot ära toomas, nii et tagasi sõitsime kahe autoga. Jäin ellu 😀 Tallinna liikluses sõitsin küll ainult Abikaasa sabas, ise ei mõelnud midagi. Ja kui me kuskil perega käime, olen ikka lasknud reeglina Abikaasal juhtida 😛

Aga kõige olulisem on ikkagi see, et ma sõidan. Ise. Iga päev. Nii hea on. Igale poole jõuab kiirelt ja mugavalt. Rasked poekotid pole enam kunagi probleem. Mulle meeldib poes käia Abikaasast rohkem ja mul on seda teha imelihtne. Kui rattasõiduhooaeg läbi sai ja ma jala tööl käima hakkasin, pidin alati mõtlema, kui palju ma täpselt osta võin ja ka koju kanda viitsin – läpakat tassin ju nagunii igapäevaselt. Nüüd seda muret enam pole.

No ja lihtsalt… Vabadus. Sõltumatus. Hea on. Mis siis, et ma tunnen ennast isegi Pärnu kesklinna liikluses endiselt pigem ebakindlalt 😛 Küll ma harjun. Vähemalt on nüüd võimalus!

Esimene “päris oma” nutikas

…ehk lubatud järjepostitus eelmisel nädalal kirja pandud nutiajaloole.

Millised olid siis tõdemused pärast nelja kuud mittenutikat elu?

Asjad, millest ma tundsin puudust pea igapäevaselt, olid raputamisega konto jääk, ilmateade ja kalender koos meeldetuletustega. Netipanka sisse logimine on tunduvalt tüütum kui telefoni raputamine ja ilmateatele tahtsin tihti pilku peale heita siis, kui arvuti oli kinni (mu arvuti on aga praeguseks paras vanur ja mitte just ülearu kiire, nii et selle avamine ainult ilmateate vaatamiseks… ütleme nii, et pole lihtsalt vaeva väärt). Kalender on hädavajalik, et kõik vajalikud asjad meeles seisaks ja õigeaegselt tehtud saaks.

Asjad, millest tundsin puudust aeg-ajalt, olid GPS ja fotokas. Viimase puhul peale niisama pildistamise ka soov kellelegi lihtsa vaevaga mõnd fotot saata – selle asemel, et chati aknas üks klõps teha, pidin ma fotokaga pildistama, selle kaabliga arvuti taha ühendama (sest mu mälukaardilugeja lõpetas mõni kuu tagasi töötamise), pildi arvutisse tõmbama ja siis chatti panema…. Äärmiselt tüütu.

Mis puutub igasugustesse märguannetesse meilide, chati ja FB kohta, siis nendega on nii ja naa. Vahel tundsin nendest puudust, vahel nende puudumise pärast kergendust. Elu oli rahulikum, kui telefon pidevalt ei piiksunud, samas aga oleks vahel olnud VAJA operatiivselt kättesaadav olla.

Lõppkokkuvõttes tõdesin, et soovin siiski kõigi ülalmainitud mugavuste tõttu jätkata nutikat elu, küll aga tahaksin tulevikus interneti mobiilis aeg-ajalt välja lülitada – kindlasti näiteks magamise ajaks, samuti kõigil muudel puhkudel, kui on tunne, et tahaks interneedusest pigem eemal olla. Ja põhimõtteliselt võiks nett olla välja lülitatud ka kogu aja, mil ma olen nagunii arvuti taga, et märguanded ei tuleks topelt.

Iseasi muidugi, kuidas see neti välja lülitamine reaalses elus olema saab… Kas mul on meeles, kas mul on viitsimist? Tahaks loota, et on. Et oskan seekord kasutada ära nutika mugavusi, samas vajadusel ka internetist kaugemal olla. Segamatu magamise lahenduseks oleks näiteks ka äratuskella kasutamine ja mobiili magamistuppa mitte toomine 😀

Niisiis olen olnud taas ideaalse telefoni otsinguil. Parameetrid, millest seekord lähtusin, olid:

  • Android
  • 4,7-5,2 tolline ekraan
  • vähemalt 2MB RAM
  • hea ja kiire fotokas, mis teeb normaalseid pilte ka kehvades valgustingimustes
  • võimalikult soodne

Kõigi muude parameetritega oli soodsa hinnaga telefoni leida käkitegu, aga fotokaga oli keerulisem. Hea valgusega teevad kõik nutikad normaalseid pilte, aga sõnakombinatsioon “kehvad valgustingimused” sai alati takistuseks. Põhimõtteliselt käis mul telefoni valimine nii, et sisestasin e-poodi kõik muud tingimused, sorteerisin tulemused hinna järgi ning googeldasin järjest pakutavate variantide kaamerate arvustusi. Kui hinnad kippusid juba €400 kanti ning kaamerad arvustuste põhjal ikka kehvad tundusid, panin lehe lihtsalt kinni ja torisesin. Nii juhtus see lugematu arv kordi 😀

Lõpuks õnnestus mul aga leida telefon, mille kaamera arvustus mind rahuldas ning millele sain hinnapakkumise, mis oli mulle vastuvõetav. Telefoni välja valimise hetkel oli hind €249, selleks ajaks, kui ostmiseni jõudsin, paraku juba €30 võrra kallim – aga ega ma siis enam ümber ei mõelnud 😀 Kaasneb küll kohustuslik kaheaastane järelmaks, aga vähemalt on see intressita, nii et olgu siis peale. Kõned + neti sain sinna kõrvale ka täiesti talutava hinnaga. Ega ma välja osta poleks nagunii saanud, ideaalis oleks küll eelistanud järelmaksu teha 24 asemel 10 kuu peale… Aga mis seal ikka, suurt vahet pole.

Niisiis läks 2,5 aastat, et jõuda esimestest mõtetest nutika omamiseni, sealt edasi veel 2,5 aastat, et endale “päris oma” nutikas välja valida – selleks osutus Sony Xperia Z5.

Lugesin rohkelt erinevaid arvustusi, mis kõik tõid selle telefoni puhul välja üsna samad head ja vead. Viimastest siis minu jaoks olulised peamiselt see, et aktiivse kasutuse peale läheb telefon kuumaks ning keskpärane aku. Kuna ma aga telefoni enamasti väga aktiivselt ei kasuta ning nutikate akud on nagunii mitte just eriti vastupidavad, siis see kõik mind ei heidutanud. Kiiduväärt omadusi toodi selle telefoni juures tunduvalt enam välja 🙂

No ja fotokas – selle kohta öeldi küll ka, et pole ideaalne, aga olevat siiski kiire ja väga hea. Ja tegevat arvestatavaid pilte ka hämaras. Sellest mulle täiesti piisas.

Kuna mulle meeldivad kandilisemad telefonid, siis Sony on mulle välimuselt väga sümpaatne. Vee- ja tolmukindlus polnud mulle enam isegi oluline, tuli lihtsalt “kauba peale”. Ja mille pärast ma eriti elevil olen – sellel telefonil on power-nupu sees sõrmejäljelugeja, mis töötavat arvustuste põhjal suurepäraselt. See omakorda tähendab, et telefon on täiesti turvaliselt lukus ning selle avamine on imelihtne – piisab vaid nupule vajutamisest. Ainult MINU vajutamisest. Udupeen.

Kirsina tordil googeldasin välja täiesti ebaolulise info, et see oli viimases Bondi-filmis “Spectre” Bondi telefon. Mul on Bondi telefon 😀 Juhhei!

Haha, ja ma lihtsalt pean siia kopeerima selle artikli viimased laused:

Slightly more Pierce Brosnan than Daniel Craig, the Sony Xperia Z5 is a solid phone that never quite blows us away. That is until you get to its camera. A feature good enough to recommend the phone on outright, this stunning shooter is let down by the phone’s wider overheating and UI problems.

Is this a phone worthy of 007 himself? Despite its stunning camera and innovative fingerprint scanner, probably not. Will it please the average consumer? Absolutely. Especially if you tend to have cold hands.

Brosnan, nagu te teate, on mu lemmik-Bond 😛 Ja külmad käed on mul ka. Kõik klapib! 😀

Kui olen telefoni juba mõnda aega kasutanud, muljetan kindlasti pikemalt. Praegu olen lihtsalt elevil nagu väike laps jõululaupäeval ning tutvun oma uue sõbraga. Kuna novembrist saadik on mu asendustelefon olnud see, siis jah… Vahe on päris suur 😛 3,5 vs 5,2 tolli, 320×480 vs 1920×1080 resolutsioon… Ja nii edasi 😀

Head asjad #84 – poplood klassikalises võtmes

Lohisev pealkiri, jällegi, aga ma ei mõelnud midagi paremat välja.

Mul on küll omad lemmikud nii popmuusika kui klassikalise muusika seas, aga neid on siiski pigem vähe. Kuulan tsipakene igasugu muusikat ja ei fänna põhjalikult õieti kedagi.

Aga mingil põhjusel ma lihtsalt jumaldan muusikat, kus on segatud kaasaegne ja klassikaline. Kusjuures, see kehtib ka tantsu kohta – ma ei ole eriti suur balleti ega ka… No ütleme, hip-hopi 🙂 fänn. Aga kui esituses on ühendatud kaasaegse ja klassikalise tantsu elemendid, naudin seda üsna kindlalt. Sellel ma siiski pikemalt ei peatu, sest tänase postituse teema on muusika.

Tegin just põneva avastuse – arvasin, et C-jami olemasolust saime me teadlikuks Augustiunetusel 2013, kui neid Supelsakste hoovis kuulama sattusime ja vaimustusime, aga ole lahke – blogi otsingust tuli välja hoopis üks 2010. aasta postitus, juba siis vaimustusime. Too esimene kord see vaimustus ilmselt lihtsalt ununes, aga Augustiunetuselt ostis Abikaasa kolm nende plaati, mis pärast autos omajagu mänginud on.

Selles on midagi nii… Seksikat 😛 Kui kõiksugu populaarseid puusa nõksuma võtvaid ja raadiost ning meediast tuttavaid lugusid mängitakse klassikalses võtmes (noorte ilusate seksikate inimeste esituses), nii et tukad lendavad. Olgu see siis Metallica või ABBA.

Ühesõnaga, eile õhtul käisime naistepäevakontserdil, kus esinesid The Ilves Sisters ja C-jam. Ja no see oli NII ÄGE kontsert, et mul pole selle kirjeldamiseks lihtsalt sõnu. Suu oli kõrvuni peas põhimõtteliselt kogu aja, paljud lood panid automaatselt kaasa liikuma, paljud tekitasid lihtsalt kananaha ihule…

Mis lood esimese hooga meelde tulevad, mis mulle kõige enam meeldisid… Ilvese õdedelt Grease’i “You’re the one that I want”, ühe mu suure lemmikfilmi Notting Hilli algusest ja lõpust tuttav “She”, Frozeni “Let it go”, ABBA “Lay all your love on me”… C-Jamilt Gloria Gaynori “I will survive”, Michael Jacksoni “Bad”, Queeni “I want to break free” ja siis veel mitu lugu, mis hullult meeldisid, aga mille nime ei tea… Ja no lõpetuseks nende kahe koos esitatud “Pretty Woman”, mis oli kirsiks tordil ja läks kordamisele.

Ohh… Imeline. Soovitan soojalt kõigile. Pärnus oli esimene kontsert, kõik teised on veel ees. Väärt iga senti 😛 Meil olid õnneks Abikaasale kingitud Piletilevi kinkekaardid, nii et pidime ainult pool ise maksma.

Kusjuures see kontserdi mõte tuli meil täitsa viimasel minutil ja juhuslikult – need kinkekaardid hakkasid aeguma, olime mõelnud teatrisse minna, aga nädalavahetusel lehitsesime Abikaasa vanaemal külas olles Õhtulehte, mingi hetk Abikaasa näitas reklaami, et läheme hoopis sinna. Koju jõudes googeldasin Ilvese õdesid, kellest ma polnud midagi kuulnudki, vaatasin Ringvaate klippe, otse loomulikult vaimustusin ja nii need piletid ära ostetud saidki.

Kusjuures, isegi 2010 polnud mitte esimene armastus sellist stiili muusika vastu, juba teismeeas meeldis mulle Apocalyptica, kes ongi vist eelkõige tuntud Metallica loomingu tšelloversioonide esitusega.

Kui nüüd C-jami CD-d üles leiaks, siis võtaks autosse. Kuna ma olen nii algaja juht, siis raadiot kuulata ma ei taha, aga sellist sorti instrumentaalmuusika oleks taustaks ülimõnus.

Hakkan jälle iseendaks saama

Poolteist kuud tagasi tuli üsnagi eikusagilt ja täiesti ootamatult paras põnts, pärast mida ma ei jaksanud positiivne olemisele enam mitte mõeldagi – vedasin ennast lihtsalt kuidagi päevadest läbi. Eks ajaga läks järjest paremaks ja toredaid hetki on olnud omajagu, aga siiski-siiski… Kõik tundus olevat üle pea kasvanud ja jaksu polnud õieti millegi jaoks.

Kuu aega tagasi oli üks helge õhtu, kus ma esimest korda pärast toda jama suutsin argitoimetusi nautida. Koristamisega on aga pärast seda olnud ikka üpris kehvad lood – nõude ja pesu pesemine käib autopiloodil, asju korjan aeg-ajalt kokku, enne külaliste tulekut saab veidi rohkem pingutatud, aga reeglina on kodu ikkagi nii sassis, nii sassis… Ja mulle ei meeldi segadus üldse, see häiris mind sügavalt… Aga mis teha, kui mõte koristamisest meeldis veel vähem 😀

Kui tuju on hea, siis jõuab ka tööpäeva õhtutel üllatavalt palju ära teha. Sellises pooletoobises olekus aga, milles ma viimased poolteist kuud viibinud olen, olid koristuskihu tekkimise ainsaks lootuseks nädalavahetused. Ootasin ja ootasin, no ei tulnud, sundima ka ei hakanud. Kõik nädalavahetused olime kas kodust ära või lihtsalt logelesime. Logelemist on ka vaja, olen nõus. Aga kurat, kuidas mulle see segadus ei meeldinud.

Eile oli ka täielik logelemise päev. Kuna enesetunne oli terve reede ja pool laupäeva üsna kehv, siis ei olnud mingit tuju midagi asjalikku teha. Magasime kaua, sõime inglise hommikusööki, käisime Abikaasa vanaemal külas, ülejäänud päeva olin arvutis ja viisin ellu juba aastaid ootel olnud plaani: seni neljas-viies eri kohas kirjas olnud telefonid, e-mailid, aadressid ja sünnipäevad ühte kohta koondada. Sellisesse, kus need on alati käepärast ja kunagi ära ei kao. Ja kust need saab otse telefoni. Ehk siis Google Contacts 🙂 No ütleme nii, et oli tükk tööd, aga mulle selline nokitsemine meeldib ja eile oli täpselt vastav tuju ka.

Lõpetasin öösel kell kolm, magasin täna kella 12-ni. Abikaasa jäi juba üheteist paiku magama, aga ärkas ka alles koos minuga. Oli mõte minna perega kuskile matkarajale, mis muutus sujuvalt mere äärde mineku ideeks, kuna tuul oli aga üsna tugev, siis ma jäin lõpuks hoopis koju.

Ja üllatuslikult tekkis mul lõpuks ometi kauaoodatud koristamise kihk. Ma arvan, põhjuseks on üks tööasi, mille nädalavahetuse jooksul ära tegema pidin. Kui ma pean kodust töötama, siis tuleb tihti vastupandamatu soov koristada 😀 Seega saatsin suurima heameelega Abikaasa pärast mere ääres käimist lastega õele külla ja ütlesin, et tulgu koju alles uneajaks.

Ja siis ma koristasin. Küürisin köögis soojamüüri ja pliidi kohal olevat seina, nihutasin elektripliidi paigast ära, et sealt alt kõik puhtaks saada, vahetasin köögilaual vakstu ära, sättisin kogu ülejäänud elamisest asjad eest ära, et saaks põrandaid pühkida ja pesta… Kuna segadus oli suur ja põrandaid pesin viimati ilmselt detsembris, siis jah, tegemist jagus. Pidin ennast kogu aeg tagasi hoidma, et mitte asjade ära panemise ja organiseerimise lainele jääda, sest muidu poleks põrandate pesemiseks enam aega jagunud, aga tahtsin selle kindlasti kaelast ära saada.

Nii et kodu on nüüd hulga puhtam kui enne. Koristamist ja sättimist on muidugi veel küllaga, aga minu jaoks kõige tüütum osa on nüüd lõpuks ometigi tehtud. Tööasjaga tegelemiseni jõudsin kell pool üksteist, aga ka see sai tehtud. Ja näe, nüüd isegi blogitud.

Ja tunne on positiivne, see on kõige olulisem. Jaanuari jama suhtes on endiselt äärmiselt vastakad tunded ja ma ei ole kindel, milline selle lahendus olema saab, aga lasen asjal settida ja tegelen seni ülejäänud eluga. Sest tegemist on oi kui palju. Ja üle pika aja on tunne, et ma jälle jaksan. Et seda jaksu jaguks!

Minu nutiajalugu

Esimest korda tekkis mul mõte hakata nutikaks pisut üle viie aasta tagasi. Nii naljakas on lugeda oma toonaseid mõtteid ja muresid, mis kajastuvad selles ja selles postituses. Siis olid reaalselt valikus qwerty klaveriga nutikad ja äge välimus tundus nii oluline. Samuti uurisin, kas GPS ikka on kõigil ja kas erinevate telefonide fotokate kvaliteedil on vahet.

Praeguseks tundub idee qwerty klaverist midagi väga kummalist, ilma kaanteta nutika kasutamine ei tuleks pähegi, mis teeb telefoni värvi täiesti ebaoluliseks, Google Maps on nutika nii iseenesestmõistetav osa, et selle olemasolule isegi ei mõtle ja odavama otsa nutikate fotokate ebarahuldava kvaliteedi tõttu ma endale aastaid telefoni valida ei suutnudki.

Kuu aega hiljem olin telefoni välja valinud – Digi testivõitja LG P500. Praegu selle parameetreid vaadates itsitan pihku. Saan aru, et viis aastat on tehnikamaailmas tohutu aeg, aga ikkagi 😀 Igal juhul jäi see toona lõpuks ostmata, kuna tahtsin kindlat värvi punast, aga hind ja tingimused ei sobinud.

Kasutasin nuppudega Nokiat rõõmsalt edasi, kuni sama aasta lõpus jälle nutikaihalus peale tuli. Raha polnud toona üldse, mis reaalse ostuvõimaluse välistas, see aga ei takistanud mul nö window shoppingut ehk lihtsalt telefoni valimist. Toona tundus väikeste laste tõttu ülioluline tolmu- ja niiskuskindlus, samuti sai paika pandud parameeter fotoka valimiseks, millest olen lähtunud siiani – et teeks häid pilte ka hämaras.

Aasta läks jälle rahulikult nuputelefoniga mööda, kuni 2013 sügisel tekkis järjekordne kihk nutika järele. Niiskus- ja tolmukindus oli endiselt teemaks, toona eelistasin pigem väiksemat ekraani, seega jäi sõelale Sony Xperia ZR. Kaalusin ostu päris reaalselt, aga päev hiljem otsustasin siiski, et €500 on nutika eest liiga röögatu hind ning loobusin ostumõttest.

2014 juunis veetsin taas aega arvustusi lugedes ja ideaalset telefoni otsides. Kuna see on hiigelpikk postitus mitmel teemal, siis kopeerin siia teemasse puutuva lõigu:

Välja valida ei suutnud ikka midagi (ehkki oleks järjest rohkem vaja), sest sellist telefoni, nagu mina tahan, lihtsalt pole: 4,3-tollise ekraaniga, VÄGA hea kaameraga ja muidu kiiret Androidi, lisaboonuseks oleks vee- ja tolmukindlus. Sony Xperia Z1 Compacti promotakse hullu moodi ja tundub muidu igati ideaalne, aga kaamera olevat kehvades valgustingimustes üsna halb. Ideaalse telefoni eest ma võiks rohkem maksta, aga sellisel juhul küll mitte. Teine variant oli Sony Xperia V, mis on vanem mudel ning hind on praeguseks mõnusasti kukkunud – seda kaalusin, kuna tundus, et on ka praegu täitsa arvestataval tasemel, kaamera muidugi oleks suht sama, aga noh, selle hinna eest ning esimeseks nutikaks ehk tuleks kõne alla. Ega ma siiski pole kindel, kas asi on seda väärt või kui kiiresti see telefon tehnilises mõttes aeguks – kui ma ostan, siis tahaks ju pikaks ajaks… Ülejäänud miniversioonid on mu teada kehvema sisuga, peale Sony kellelgi vee- ja tolmukindlust nagunii pole, nii et neid ma pikemalt ei uurinud. Ja 5-tollised on nii kuradi suured…

Vaid loetud päevad hiljem – kaks ja pool aastat pärast esimesi nutikateemalisi mõtteid – andsin pidulikult teada, et hakkasin lõpuks nutikaks ehk sain €150 eest õekese kasutatud Samsung Galaxy SIII omanikuks. Tõsi, Samsungid on mu meelest siiani koledad ja ümmargused, aga toona oli see suurepärane võimalus nutimaailmaga korralikult tuttavaks saada.

Neli kuud hiljem sain tänu soodsale pakkumisele ka mobiilse interneti – mis, olgem ausad, on ikkagi nutika kasutusmugavuse väga oluline osa, nagu ma kuu aega hiljem oma viiekuist nutikakogemust kokku võttes ka tõdesin.

Ka siis, novembris 2014, pidasin ma viietollist ekraani liiga suureks. Ilmselt aja jooksul siiski harjusin, ega täpselt ei mäletagi… Kindel on aga see, et kui ma veebruaris 2016 Samsungi puruks pillasin ning võtsin seejärel ajutiselt kasutusele kolleegilt saadud 4,3-tollise ekraaniga LG, tunnetasin igal juhul väga teravalt, KUI kehv on nii väikese ekraani peal trükkida. Sel ajal kinnistus minus lõplikult veendumus, et alla 4,7-tolline ekraan on minu jaoks tulevikus välistatud.

Ligi viis kuud sain selle telefoniga siiski asjad aetud, kuni see juuni lõpus tuksi läks. Samal ajal oli just puhkus algamas, nii et võtsin seda kui märki, tegin läbi ehtsa nutivõõrutuse, elasin terve juuli ilma nutikata, parandasin augusti alguses Samsungi ära ja rõõmustasin siiralt, et saan jälle normaalse suurusega ekraani kasutada.

Seda rõõmu ei jagunud aga kuigi kauaks. Hiinast tellitud kaaned polnud veel kohale jõudnud, seega oli telefon “paljas” ning kõigest nädal-paar peale parandamist pillasin selle kivipõrandale – ekraanile tuli küll vaid üks mõra, mis ei seganud kasutamist, aga irooniline oli see siiski. Seejärel tekkisid aina süvenevad probleemid telefoni laadimisega, kuni see novembri alguses lõplikult otsad andis ning parandamisel ma mõtet ei näinud. Päev hiljem sain mobiiliarve, millelt avastasin, et ka soodne mobiilse interneti pakkumine on läbi saanud, seega võtsin seda kui märki aeg maha võtta.

Viimased neli kuud on möödunud mittenutikalt ning see on olnud parasjagu pikk aeg, et sõltuvustest üle saada ning adekvaatsemalt hinnata, mis vajadused mul siis ikkagi täpselt on.

Sellest aga pikemalt järjepostituses, mille kirjutan järgmisel nädalal.

Scroll to Top